Ma küsin

Aime Maripuu luulekogu „Ma küsin“ koondab viis tsüklit, mille keskmes on loodus, inimese sisemised otsingud ja elutunnetus. Tekstides on tajutav tihe side maastiku ja looduse elementidega, mis annavad luulele nii ruumilise kui ka emotsionaalse mõõtme. „Mätasjärve mailt“ ja „Rabaääre varesed“ loovad pildi Eesti loodusest, kus maastikud ei ole pelgalt taust, vaid inimese mõtete ja tunnete peegeldajad. Luulemina vaatleb loodust kui partnerit, kes aitab end määratleda ja kelle kaudu sõnastada nii üksildust kui ka lootust.

„Kaks lõket“ ja „Tee läbi tuulemurru“ annavad kogu luulele liikumise ja vastanduste mõõtme – lõke kui elu ja kirgede sümbol, tuulemurd aga katsumuste ja raskuste kujund. Nendes tekstides küsib autor, kuidas inimene suudab end säilitada, kui ümbritsev keskkond ja aeg esitavad väljakutseid. Pealkirjaga tsükkel „Ma küsin“ seob kogu kokku, viies lugeja küsimuste juurde, millele ei anta otseseid vastuseid. Pigem jääb luule ülesandeks avada mõtlemisruum, kus küsimuste esitamine ise on oluline – olgu need seotud elu mõtte, armastuse, aja või inimese rolliga looduse keskel.

Aime Maripuu on eesti luuletaja, kelle loomingut iseloomustab looduse ja inimese vahelise seose tundlik käsitlus. Tema tekstid on napisõnalised, ent kujunditihedad, rõhutades meeleolu ja sisemist pinget. „Ma küsin“ kuulub autori varasema loomingu hulka ja näitab tema püüdu ühendada isiklik ja üldinimlik tasand luule kaudu, mis jääb ühtaegu intiimseks ja avaraks. Maripuu luule eripära seisneb selles, et ta ei anna valmis seletusi, vaid kutsub lugejat jagama kogemust ja jätkama küsimist omaenda sisemises ruumis.