Koduaja tuul

„Koduaja tuul“ on Aime Hanseni varasem luulekogu, mis ilmus 1980. aastate alguses. Kogu tekstid avavad autori poeetilist maailma, kus põimuvad lüüriline tundlikkus ja avaramad eksistentsiaalsed otsingud. Luule rütmis on tunda looduse ja mütoloogilise mõõtme kohalolu, mis seob inimese elu laiemasse kosmilisse kõlasse. Nähtused, nagu tuul, taevas või valgus, saavad Hanseni käes sümboolse tähenduse, kutsudes lugejat mõtlema nii isikliku kui ka kollektiivse eksistentsi üle.

Kogus leiduvad tekstid kõnelevad inimese sisemisest avarusest ja soovist jõuda oma olemise tuumani. Luuletustes kõlab kutse, mis ühendab maised kogemused millegi suurema ja igavikulisega. Piltlikud kujundid – kell, mis heliseb üle taeva, või tuul, mis kannab endas koduaja tunnet – annavad kogule erilise poeetilise ja filosoofilise tonaalsuse. Hanseni luule loob atmosfääri, kus argine ja igavene saavad kokku, pakkudes lugejale võimalust tajuda elu sügavamat tasandit.

Aime Hansen (sündinud 1962) on eesti kirjanik ja kunstnik, kelle looming hõlmab nii luulet, proosat kui ka esseistikat. Tema varasemates kogudes, sealhulgas „Koduaja tuules“, on tunda noore autori katset leida oma poeetiline hääl, mis seob mütoloogilised ja metafüüsilised motiivid isikliku kogemusega. Hiljem on Hansen loonud ka reisikirju ja kirjandust, mis peegeldab tema huvi vaimsete ja kultuuriliste otsingute vastu. „Koduaja tuul“ jääb tema loomingu alguspunkti, kus on juba märgata sügavamat tähelepanu inimese sisemaailmale ja elu poeetilisele mõõtmele.