Kalade kuninga maa. Luulet 1981-1986

Aime Hanseni luulekogu „Kalade kuninga maa. Luulet 1981–1986” koondab viie aasta jooksul kirjutatud tekste, milles väljendub autori poeetilise maailma mitmekihilisus ja unenäoline kujundlikkus. See kogu tähistab Hanseni varasema loomingu küpsemist, tuues esile tema isikupärase keelekasutuse ja kujundite tiheduse, milles reaalsus seguneb müütilise ja metafüüsilisega. Kogumiku nimiluuletus viitab juba ise fantaasiarikkale ruumile, kus aeg ja ruum käituvad teistmoodi, ning see on omane kogu teose meeleolule – tekstid avanevad lugejale kui läbipaistvad kihid, mille kaudu on võimalik aimata tundmatut või tunnetada tuttavat uues valguses.

Hanseni luuletustes põimuvad loodusvaatlused, sisemonoloogid ja kultuurilised viited, mis loovad rikka, ent mitte üleliia seletava poeetilise struktuuri. Sageli esinevad motiividena vesi, kalad, liikumine, udu ja valgus – elemendid, mis viitavad üleminekule, muutumisele või piirituse seisunditele. Autori keel ei ole kirjeldav, vaid pigem voolav ja hüplik, liikudes tähendusrikkalt ühe kujundi juurest teiseni. Tekstid on sisekaemuslikud, samas mitte egokesksed, vaid suunatud laiemale, arhetüüpsetele tasanditele, kus isiklik kogemus muutub osaks suuremast maailmatunnetusest. Luulekogu struktuur on läbimõeldud, järgides pigem sisemist loogikat kui kronoloogiat.

Aime Hansen (sündinud 1962) on eesti luuletaja, proosakirjanik ja rändur, kelle loomingut iseloomustab sügav huvi religioonide, mütoloogia ja sisemaailma vastu. Tema luules ja proosas kohtuvad idamaade vaimsus ja isiklik introspektsioon, samuti rändamise ja teel olemise kogemus. „Kalade kuninga maa” kuulub tema varase loomingu olulisemate teoste hulka, andes tunnistust tema ainulaadsest poeetilisest häälest, mis ei ole kunagi allunud kitsastele kirjanduslikele vooludele. Hansen jääb autoriks, kelle tekstides on alati tajutav sisemine liikumine ja vaimne ärkvelolek, olgu need kirjutatud Eestis, Indias või kujuteldavas maailmas luule kaudu.