Jaipur - Delhi - Himaalaja. Reisikohvrist leitud lood

Proua Pratibha oli pärit jõukast kõrgema kasti perekonnast ning teadis, et ta väärib üksnes parimat. Ta oli oma vanemate ainus laps, isa silmatera, ja too hellitas ta põhjalikult ära. Ning kui jõudis kätte aeg abielluda, kõlbas nende tütrekesele muidugi ainult parim. Papa vaatas läbi kümneid peigmeeste avaldusi, enne kui ühe välja valis. Värisedes ja higistades istusid peigmehekandidaadid Pratibha isa härra Mandeepi ees sohval, käes oma CV-d, paberid elulooliste andmete, perekonna pangaarve, kastilise kuuluvuse, astroloogiliste näitajate ja muu sellisega. Ime, et üldse keegi sõela peale jäi - muidugi mõista silmapaistvalt jõukast ja heast perekonnast.
Proua Pratibha polnud kunagi elus tööl käinud ning oli harjunud kõiges kvaliteedi ja hea teenindusega. Kuid tundus, et isegi tema sohvapatjadega polsterdatud universumisse oli hakanud imbuma maailma kannatus. Puudus oli selline asi, mis proua Pratibhale pähe ei mahtunud. Ning et see nüüd otsapidi tema maailma oli jõudnud, pani ta alguses kulme kibrutama. Ta püüdis probleemi ignoreerida, nagu tal tavaliselt kombeks. Ta oli harjunud, et teised inimesed tema probleeme lahendavad. Kuid kannatus muudkui jätkus ja proua Pratibha muidu nii kuulekas abikaasa ei teinud midagi, et asja parandada. Ta oli viimasel ajal üldse kuidagi hajameelseks muutunud, mis prouat kõvasti pahandas.
Raamatu 13 päris vaimukalt kirjutatud lugu räägivad autori pikaajalisest huvist ida religioonide, müstika ja psühholoogia vastu.
Lugude temaatika on mitmesugune: erinevatest kultuuridest inimeste kohtumine, naise roll erinevates kultuurides, reaalsuse piirid jne.