Siberi-raamat. Mälestused

Läänemere kalda tuuled ja tormid on Eesti rahva aastatuhandete vältel kasvatanud sitkeks nagu rannamännid, kes ainult oma turjad pööravad tuulte suunda, kui need raevukalt räsivad. Tormihoogude vaheaegadel vaatavad nad üle õla tagasi, – vahel isegi muigega: meid teie ei hävita! Te võite meid maast lahti rebida, ning kui olete eriti metsikud, pillutada üle maailma laiali, kuid me suudame vastu pidada ka võõrastes muldades, lootes ainult oma mõistusele ja käterammule. Meie ei oota kellegi abi. Meie põhimõte on: aita end ise, siis aitab sind ka Jumal. Tugev inimene on sõbralik ega kisu kellegagi riidu, sest sõprus edendab, vaen kaotab.Autor jutustab enda ja oma laste küüditamisest Siberisse Ta kirjeldab üksikasjalikult ja teaberikkalt Siberi vanausuliste küla ja sealseid inimesi. Kümnete pisiportreede kaudu avanevad algelised olud, suur vaesus, elu nälja piiril.Autor, kellel pole küll mingeid illusioone süsteemi suhtes, mille ohvriteks on ka kohalikud elanikud, suudab siiski säilitada kibestumata oleku.Autori ja ta laste küüditamine ja elu Siberis.