Betti, kibuvits õitseb. Dialooge Betti Alveriga

Seda raamatut on peetud küll soojaks ja südamlikuks, küll suurt luuletajat patroneerivaks. Peale peategelase on mõnevõrra juttu ka tema kaaseagseist kunsti- ja kultuuritegelastest. Ei puudu ka müstika: „Tookord, kui meil oli juttu Mart Lepiku vaimust, keda me mõlemad tundsime Betti korteris, ütles Betti, et seoses vaimudega olin talle meelde tuletanud üht veidrat lugu, mis temaga oli ammu juhtunud. Ja Betti meenutas kunagist jalgsimatka koos Mart Lepikuga Võrtsjärve äärde suurde männimetsa, kus nad olid ära eksinud. Olevat möödunud tunde, kuni nad ekseldes sattusid lõpuks täiesti ootamatult lagendikule keset metsa. Betti kirjeldas vaimustunult pilti, mida oli näinud: võimsatest palkidest tahutud rahulikke taluhooneid, ilusat, korras muru ja seal kõrgunud püstkoda, mis olevat talle meenutanud kirikut. Õues oli liikunud heledates linastes pükstes ja hames taat. Nemad olid teretanud, tutvustanud end ja öelnud, et on metsa ära eksinud. Taat oli vastanud, et selle koha nimi on Lehola ja et tema nimi on Lembitu. Seejärel olevat ta täpselt juhatanud, kuidas metsast välja saab. Betti ütles: «Ma imestan ikka ja jälle, kui see lugu mul meelde tuleb. Me käisime Mart Lepikuga hiljem seda kummalist paika otsimas, aga ei leidnud enam üles. Ma ei tea, kas see koht üldse olemas on, me oleksime tol päeval mõlemad kõndinud nagu unes. Ütle, mis see oli? Täielik müstika ... »
Sisukord: , Esimene kohtumine , Jalutuskäik Tähtveres , Üks Tartu suvi , Meie küünlavalgusõhtud , Juubeliaasta 1976 , Keelest ja luulest , Avameelne aasta , Telefonijutt jaanipäeval , Taas loomelainel , Episood tagatoas , Üks hoogne telefonijutt , Meie kanakitkumised , Suvises meeleolus , Viimne kohtumine