Kuradil ei ole varju. Märkmeid nõukogude naistevanglast 1946

Aili Helmi teos „Kuradil ei ole varju. Märkmeid nõukogude naistevanglast 1946“ avab lugejale pildi Pagari ja Patarei vanglatest vahetult pärast sõda. Autor kujutab vangide igapäevaelu, nende omavahelisi suhteid ja võimumehhanisme, mis määrasid saatuse juba esimesest ülekuulamisest alates. Romaani aluseks on mälestuslik aines, mis toob esile nii üksikisiku sisemised pinged kui ka üldise hirmuõhkkonna, mida toitis repressiivne süsteem. Korduvad motiivid on lootuse ja lootusetuse vaheldumine, inimese väärikuse hoidmine ja selle allasurumine.

Teos kuulub viieosalisena kavandatud romaanisarja, mille esimene raamat keskendub naistevangla olustikule 1946. aastal. Selles antakse edasi Pagari ja Patarei vanglate range režiimi toimimist ning vangide toimetulekut nii füüsiliste kui ka vaimsete katsumustega. Sarja järgmised osad „Vägivallamaa“ ja „Režiim, see kõlab uhkelt“ viivad lugeja edasi Vorkuta vangilaagritesse, kus kirjeldatakse elu 1947–1953. aastatel. Selliselt tekib terviklik pilt vangielust ja süsteemist, mis mõjutas tuhandeid inimesi, jättes jälje nii nende isiklikku ellu kui ka Eesti ajalukku laiemalt.

Aili Helm (1921–2012) oli eesti kirjanik, kes jäi oma loomingus kindlaks mälestusliku ja ajaloolise proosa žanrile. Ta oli poliitvang, kes viibis nii vanglates kui ka laagrites, mistõttu tugines tema looming otseselt isiklikele kogemustele. Helmi teosed annavad tunnistust repressioonide argipäevast, olles ühtaegu dokumentaalse väärtusega ja kirjanduslikult mõjuvad. Tema kirjutatud vangla- ja laagriteosed on olulised ka kultuurimälus, sest need aitavad mõista, millise hinnaga pidi üks põlvkond läbi elama poliitilise vägivalla ja totalitaarse süsteemi.