Hõbemarana manu

Aile Alavee luulekogu „Hõbemarana manu“ on tundlik ja looduslähedane teos, kus autor kutsub lugejat vaikseks mõtiskluseks, sissepoole pöördumiseks ja looduse kui sisemaailma peegli tunnetamiseks. Kogu pealkiri viitab hõbemaranele – tagasihoidlikule, ent sümboolselt tähenduslikule taimeliigile –, mille juurde „manu“ minek tähistab luuletustes nii looduse kui ka vaimse seisundi poole pöördumist. Looduspildid, ürgsed kujundid ja rahvalaululikud kõlamustrid on läbivalt kohal, andes tekstidele arhailise ja meditatiivse mõõtme. Kogu tervik mõjub kui vaimne rännak läbi Eestimaa maastike ja samas ka läbi hinge varjuliste soppide.

Alavee luulekeel on napp, kujundirohke ja sageli fragmenteeritud, justkui ürgne lausumine või loits. Ta ei jutusta ega selgita, vaid laseb kujunditel ja sõnade rütmil kõneleda – luuletused mõjuvad sageli kui keelesse valatud loodusheli, hoovus või unenäoline kaja. Palju on ruumi vaikusele, ütlemata jätmisele ja õhulistele pausidele. Sõnavara on inspireeritud nii eesti keele murdelistest kihistustest kui ka regivärsilikust lausungist, mis loob ühenduse folkloori ja isikliku poeetika vahel. Lugejale ei pakuta kindlat tähendust, vaid äratatakse tunnetuslikke seisundeid, milles kohalolu ja äraolek põimuvad.

Aile Alavee on luuletaja ja keeleinimene, kelle loomingule on iseloomulik süvenemine keele kõlavusse ja rütmilisse potentsiaali. Ta on töötanud eesti keele õpetajana ja toimetajana ning tema loomingus põimuvad keele tunnetus ja loodustaju orgaaniliselt. „Hõbemarana manu“ kuulub tema isikupärase luuleloome hilisemasse perioodi, kus ta liigub selgelt ära traditsioonilisest lüürilisest vormist ning läheneb luulele kui sisemise vaikuse ja loodusläheduse vahendile. See teos sobib lugejale, kes hindab poeetilist väljendust, kus sõna on rohkem kui tähendus – ta on jälg, heli ja kutse minna kuhugi, mis asub sõnade taga.