Aiandus. Mesindus 4. osa

Praktilise suunitlusega kogumiku „Aiandus. Mesindus“ neljas osa jätkab süsteemse käsitlusena Eesti NSV põllumajanduse eriharude tutvustamist, keskendudes sel korral mesinduse spetsiifilistele valdkondadele. Väljaanne koondab artikleid, ettekandeid ja teaduslikke ülevaateid, mille autoriteks on oma ala spetsialistid – nii praktikuid kui teadlasi. Sisu ulatub mesilaste pidamise ja hooldamise tehnoloogiatest kuni uute aretusvõtete, haigustõrje ja tootekvaliteedi parandamiseni. Erilist tähelepanu pööratakse kaasaegsetele suundadele, mis olid 1970. aastatel seotud nii bioloogilise mitmekesisuse säilitamise kui ka tõuaretuse süsteemse korraldusega kolhoosides ja sovhoosides.

Raamat pakub ülevaateid katsetest, mis käsitlevad näiteks mesilasperede arengut erinevates kliima- ja keskkonnatingimustes, suira ja mee saagikuse optimeerimist ning tõhusamate töövõtete juurutamist mesindusmajandites. Toetudes kohalikele ja NSV Liidu tasandi teadustulemustele, esitatakse andmeid ka toitumise, ravimite kasutamise ning mesilashaiguste ennetamise kohta. Materjalid on esitatud metoodilises võtmes, olles suunatud nii kogenud mesinikule kui ka põllumajanduse juhtorganitele. Mahukad tabelid, skeemid ja viited varasematele uuringutele võimaldavad võrrelda tulemusi ja teha praktilisi järeldusi sektori arendamiseks.

Väljaandja, Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Teaduslik-Tehnilise Informatsiooni Valitsus, oli nõukogude perioodil üks keskseid institutsioone, mille ülesandeks oli levitada ajakohast teaduslikku teavet põllumajanduse eri harudes. Sarja „Aiandus. Mesindus“ kaudu vahendati praktikutele teadmisi, mis lähtusid nii rahvuslikest vajadustest kui ka üldistest majandusplaanidest. Iga köide on ajastu dokument, mis peegeldab teaduse ja tootmise tihedat põimumist ning eesmärki muuta põllumajandus järjest tõhusamaks, planeeritumaks ja standardiseeritumaks.