Ahv ja kilpkonn. India muinasjutt

„Ahv ja kilpkonn“ on vanade India muinasjuttude põhjal kohandatud lasteraamat, mis toob lugejani ühe tuntuma jataka-lugude variatsiooni. Neis lugudes on sageli õpetlik sisu, milles loomad esindavad inimlikke jooni ja nende käitumise kaudu antakse edasi moraalseid tõdesid. Käesolevas loos kujuneb keskseks kahe erineva loomategelase – vilgas ja kaval ahv ning aeglane, aga sihikindel kilpkonn – suhe, mille kaudu avanevad sõpruse, usalduse ning petmise tagajärgede teemad. Lugu kulgeb lihtsas, lapsele mõistetavas rütmis, ent sisaldab peidetud tähendusi, mida võib tõlgendada ka täiskasvanu pilgu läbi.

Muinasjutu ülesehitus on klassikaline: tegevustik algab kahe looma juhuslikust kohtumisest, järgneb nende omavaheline läbikäimine ja kulmineerub olukorraga, kus üks osapool proovib teist üle kavaldada. India rahvajuttudele omaselt on jutus allegooriline mõõde – tegelaste käitumine kannab kaasa kindlat õpetust, mis siinsel juhul võib olla seotud nii tänulikkuse kui ka reetmise mõjuga. Ahvi ja kilpkonna lugu on lihtne, kuid selle mõjulikkus seisneb just selguses ja lühiduses. Samas pakub teos rohkelt võimalusi ettelugemiseks ja arutlemiseks, eriti kasvatavas või pedagoogilises kontekstis.

India muinasjututraditsioon on üks vanemaid maailmas ja ulatub tagasi budismi varasematesse tekstidesse, kus loomad tegutsesid jutustustes sageli eelmiste elude tegelastena. Sellised lood koguti kokku jataka-kogumikesse, mida on läbi sajandite suuliselt edasi antud ja hiljem ka kirjalikult üles tähendatud. Eestikeelsesse väljaandesse on „Ahv ja kilpkonn“ jõudnud mugandatud kujul, säilitades algupärase õpetliku tuuma. Raamatu väljaandmine lastele suunatud sariaga 1970ndate Eestis toetas huvi maailmakultuuri vastu ning andis võimaluse noorele lugejale tutvuda teiste rahvaste mõttemaailmaga läbi lihtsate, ent mõjusate juttude.