Ja mu tähendamissõnaks on vabadus

Agu Sisaski proosateos „Ja mu tähendamissõnaks on vabadus“ ilmus Loomingu Raamatukogus ajastul, mil Eesti ühiskond seisis oluliste muutuste lävel. Tekstis põimuvad autobiograafilised läbielamised ja esseistlikud arutlused, mida raamib autori eksistentsiaalne püüdlus mõtestada vabaduse olemust nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil. Teose sisemine struktuur ei järgi klassikalise jutustuse loogikat, vaid koosneb eri pikkusega lõikudest, mõtisklustest ja fragmentidest, mis koonduvad vaimselt ja emotsionaalselt laetud tervikuks. Autori tähelepanu keskmes on inimese sisemine sõltumatus, eetilised valikud ning elamise vastutus totalitaarse süsteemi tingimustes.

Tekstis leiavad kajastamist mitmed teemad, mis puudutasid 1980. aastate lõpu lugejat vahetult: ajalugu, mälu, südametunnistus, vastuhakk ja vaikuse väärtus. Sisask seob oma isiklikud kogemused laiemate ühiskondlike protsessidega, viidates nii Teise maailmasõja järgsele ajale kui ka nõukogudeaegse surve all eksisteerimisele. Teose tonaalsus on mõtlik ja kohati ka valulik, kuid seda saadab läbi kogu raamatu kestev veendumus, et vaimne vabadus on võimalik isegi kõige kitsamates oludes. Vabadus ei tähenda autorile pelgalt poliitilist olukorda, vaid eelkõige valikut jääda ausaks iseenda ja oma tõekspidamiste ees. See vaade teeb teosest mitte ainult ajastu kroonika, vaid ka üldinimliku esseistliku manifesti.

Agu Sisask (1956–1991) oli eesti kirjanik ja esseist, kelle loomingut iseloomustab sügavalt eetiline ja filosoofiline hoiak. Tema kirjutised sündisid sageli vastuollust valitseva korraga ning kandusid ka isiklikesse valikutesse, mille tulemuseks oli tõrjutus ametliku kultuurielu äärealadele. Sisaski lühikeseks jäänud elu jooksul ilmunud teosed on pälvinud tunnustust just oma aususe ja sisemise vabaduse tõttu. „Ja mu tähendamissõnaks on vabadus“ on märgiline näide tema loomingust, olles korraga isiklik ülestunnistus ja ajastu peegeldus.