Tütar ja memm, teised ka

Ago Ustali kogumik „Tütar ja memm, teised ka“ koondab valiku lühijutte, mida iseloomustavad puändipõhised lahendused ja inimeste igapäevaelu tähelepanelik kujutamine. Tekstid on lühikesed, kuid täpsed, tuues esile nii maal kui linnas elavate inimeste mõtteviisi, harjumusi ja ootamatusi. Autor kasutab sageli lihtsaid lähteolukordi – koduseid stseene, naabrivaidlusi, töö ja argipäeva väikseid seiku –, mille areng viib ootamatu, tihti humoorika või terava lõpuni. Just see napp vorm ja selge puänt teevad kogumiku lugudele iseloomulikuks lühivormi parimad omadused.

Kogumikus leiduvad jutud, nagu „Tütar ja memm“, „Tolmujutt oli autol taga“, „Unerikkuja“ või „Naabripoisid“, näitavad erinevaid elusituatsioone, kus rõhk ei ole mitte suurtes sündmustes, vaid väikestes detailides ja inimeste omavahelistes suhetes. Ustal oskab näha argistes olukordades koomilist ja inimlikku ning siduda selle teravmeelse tähelepanekuga. Teemade ring ulatub perekondlikest suhetest ja põlvkondade konfliktidest kuni igapäevase töö ja külakogukonna pisikeste, ent tähenduslike juhtumisteni. Lood pakuvad äratundmisrõõmu ja osutavad sellele, kuidas elu keerukus peitub sageli kõige tavalisemates olukordades.

Ago Ustal (1936–2011) oli eesti proosakirjanik, kelle looming keskendus peamiselt novellile ja lühivormile. Tema jutte iseloomustab elulähedus, huumor ja inimpsühholoogia täpne tabamine. Ustal avaldas mitmeid kogumikke, milles ta kujutas nii maainimeste kui ka linnakeskkonna tegelaste argiseid muresid ja rõõme. „Tütar ja memm, teised ka“ kuulub tema varasemasse loominguperioodi ning näitab hästi tema oskust ühendada napp stiil ja mõjuv sisu. Ustali panus eesti lühijutu traditsiooni seisneb oskuses näha inimelu käänakuid väikestes, kuid kõnekates detailides.