Põhja ja itta. Lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost

„Põhja ja itta. Lehekülgi meie sugulaskeelte uurimisloost“ on teaduslooline koguteos, mille eesmärk on tutvustada uurali keelte varasemat uurimisajalugu ja eriti neid retki, mida keeleteadlased ette võtsid 19. sajandil ning 20. sajandi alguses. Raamat toob esile suurte ekspeditsioonide kulgemise ja olulisemad tulemused, kuid samas ka reisijate isiklikud kogemused. Selleks on ulatuslikult tsiteeritud teadlaste endi reisikirju, mis annavad pildi nii uurimistööst kui ka retkede praktilisest poolest – raskustest, rõõmudest ja kohtumistest kohalike rahvastega. Nii saab lugeja ettekujutuse, millistes tingimustes keeleteaduslikku uurimistööd toona tehti.

Põhjalikumalt käsitletakse raamatus obiugrilaste ja samojeedide uurimist, kuna just nende rahvaste juurde suundusid mitmed tuntud ekspeditsioonid. Lood ja tsitaadid annavad edasi retkede atmosfääri, kus teaduslik töö põimus sageli seikluste ja raskustega. Autorid piirduvad 1917. aastani, pidades sealt edasi alanud nõukogude aega eraldi käsitlemist väärivaks, kuna pärast revolutsiooni muutus kogu uuritavate rahvaste eluolu põhjalikult. Raamat seob keeleteaduse ajaloo, kultuuriloolise tausta ja reisikirjanduse elemendid, pakkudes seeläbi harivat ja samas elulähedast pilti ühest teadusharu arengust.

Teose autoriteks on keeleteadlased Ago Künnap, Paula Palmeos ja Tõnu Seilenthal, kes on kõik tegutsenud uurali keelte uurimise vallas. Nende akadeemiline taust ja praktiline kogemus annavad raamatule teadusliku usaldusväärsuse, samas kui rohke allikmaterjal muudab käsitluse värvikaks. „Põhja ja itta“ on väärtuslik nii teadushuvilistele kui ka laiemale lugejaskonnale, kuna see avab ühe osa Eesti teadusloost ja sugulaskeelte uurimise traditsioonist. Raamat aitab mõista, kuidas keeleteadlaste retked ja tähelepanekud panid aluse uurali rahvaste ja keelte põhjalikumale tundmisele ning kuidas see töö kujundas sidet eestlaste ja nende sugulasrahvaste vahel.