Tuhkur hobune

Agatha Christie romaan „Tuhkur hobune“ on üks autori erandlikumaid teoseid, sest selles puuduvad tema tuntud tegelased Hercule Poirot ja miss Marple. Uurijaks on seekord arheoloog Mark Easterbrook, kes satub juhuslikult sündmusteahelasse, mille keskmes on surmajuhtumid, mustad nimekirjad ja salapärane külakõrts nimega Tuhkur Hobune. Teos eristub tavapärasest kriminaalromaanist, sest peamine küsimus ei ole „kes tappis“, vaid „kuidas see tehti“. Christie keskendub kuriteo mehhanismile ja selle loogilisele konstruktsioonile, mängides lugeja ootustega ning uurides, kuidas hirm, ebausk ja manipuleerimine võivad tekitada kurjuse illusiooni.

Lugu algab preestri salapärase surmaga ja nimekirjaga inimestest, kellel pole justkui midagi ühist. Mark hakkab juhtumit uurima ning tema tee viib kummalise külani, kus elavad kolm naist, kelle kohta liiguvad jutud, et nad tegelevad nõidumisega. Christie oskab luua pinget ja segadust, viies lugeja hetkeks uskuma, et üleloomulik seletus on võimalik, kuid lõpuks avab kuriteo ratsionaalne loogika. Raamat käsitleb ka ühiskondlikke hirme – teaduse ja ebausu piiri, inimeste kergeusklikkust ning seda, kuidas psühholoogilist mõjuvõimu saab kurjasti kasutada. „Tuhkur hobune“ on peenelt üles ehitatud ja mõtisklev romaan, kus põnevus kasvab märkamatult ja lõpplahendus paneb küsima, kuivõrd juhuslik on õiguse võit.

Agatha Christie (1890–1976) oli inglise kirjanik, keda peetakse kriminaalromaani žanri klassikuks. Tema loomingule on iseloomulik terane loogika, peenetundeline huumor ja inimpsühholoogia sügav mõistmine. „Tuhkur hobune“ näitab Christie võimet omaenda stiili uuendada – seekord on peategelane tavaline inimene, mitte professionaalne detektiiv, ja kuriteo lahendus peitub pigem teaduse ja psühholoogia kokkupuutepunktis kui traditsioonilises mõrvamüsteeriumis. Romaan on meeldetuletus, et tõeline oht ei peitu alati relvas ega mürgis, vaid inimese võimes teist mõjutada ja tema mõtteid juhtida.