Tuhkur hobune

Agatha Christie kriminaalromaan Tuhkur hobune on tema loomingu seas ebatavaline teos, mis ei toetu ei Hercule Poirot' ega miss Marple’i kuulsale deduktiivsele võimekusele. Seekord juhatab lugejat läbi müsteeriumi hoopis Mark Easterbrook – noor ja kergesti mõjutatav mees, kelle kogematus muudab loo kulgemise oluliselt ettearvamatumaks.

Romaani keskmes ei ole klassikaline küsimus „kes?”, vaid hoopis „kuidas?”. Surmavate sündmuste jada viib Marki kokkupuuteni salapärase kohaga nimega Tuhkur Hobune – pubi, mille varjus näib tegutsevat midagi tumedamat ja esoteerilisemat. Siin põimuvad mürgised kuulujutud, müstilised surmad ja sünged vihjed nõiakunstile. Autor käsitleb musta maagia ja tapmise seoseid viisil, mis loob teosele erilise meeleolu – see pole pelgalt detektiivilugu, vaid ka õhustikuromaan, kus hirm ja teadmatuse tunne kujundavad lugeja kogemust vähemalt sama palju kui süžee ise.

Lugu saab hoogu tänu Agatha Christie alter egole missis Ariadne Oliverile, kes teeb siin kõrvalrolli, lisades loole meta-tasandit ja kerget eneseirooniat. Samas jääb süüdlase isiku paljastamine üllatavalt nõrgaks – see pole niivõrd intellektuaalne triumf kui juhuste ahel. Autori fookus on seekord mehhanismil, mitte mõistatuse loogilisel lahendamisel, mistõttu jääb lõpplahendus teadlikult õõnsaks ja isegi küsitavaks.

Tuhkur hobune sobib neile Christie austajatele, kes on valmis tema tavapärastest võtetest kaugemale vaatama – see on lugu, kus kahtlus hiilib lausa üleloomulike piiride ja kus õiglus ei võida mitte tingimata tänu inimese vaimuteravusele, vaid ehk pigem saatuslikule juhusele.