Pruuni ülikonnaga mees

Romaan käivitub kolmest sündmusest: teemandiröövist, metroojaamas toimunud surmast ning maamaja tapmiskohast. Jutustuse keskmes on Anne Beddingfeld, kes leiab lõhnava paberitüki ja otsustab üksinda järge ajada. Jälg viib ta laevapiletini ja reisini, mille käigus vahelduvad dokid, salakokkulepped, võltsitud isikud, kohmakad ülekuulamised ja juhuslikud abilised. Raamat ehitab rada nii, et tõend on tihti kõrvaharu, mitte otsetee: ühe telefonikõne katkestus loob vale rütmi, üks aadress paneb kaarti lugema valelt servalt, ühe tunnistaja sõnastus nihutab kogu stseeni fookust. Lugeja liigub Londonist Aafrika suunas, laeva tekilt laia mandri teedele, ning näeb, kuidas pisiavastused moodustavad tööriistakasti, millega peategelane proovib ebamääraseid vihjeid tegevuseks tõlkida. Eesti keeles on teos tuntud pealkirjaga Pruuni ülikonnaga mees ning sisukirjeldused kohalikes raamatupoodides kinnitavad sihiku: tegu on otsinguloo ja seiklusliku kriminaaljutustusega, mille käigus ilmub pildile kolonel Race’i liin ning mitmekordse identiteedi motiiv.

Raamat ei keskendu nupukale mõistatusele eraldatud toas, vaid liikumisele, kus info tekib fragmentidena. Jutustuse mehhanism kasutab kuulujuttu, ajalehepealkirju, logiraamatuid ja reisidokumente; need on ühtaegu teeviidad ja ummikud. Peategelase vaatenurk ei taotle autoriteeti, vaid treenib tähelepanu: ta kuulab võõraid aktsente, vaatab käitumisrutiine, püüab lausete rütmist kinni võtta, et aru saada, millal öeldu on roll ja millal viga. Teos näitab, kuidas argine improvisatsioon ja riskivalmidus võimaldavad astuda üle hirmu ning kuidas juhus ja planeerimine põimuvad. Sündmuspaigad – jaam, sadam, ahtrikajut, turuplatsi serv, tühjaks jäänud esik – on pigem vahendid, mis testivad võimet otsustada vähese info põhjal. Lugeja näeb, kuidas süžee painutab ajapiire: sama vihje kordub teises registris, ning alles mitmes vaates tekib muster, mis liidab röövi, maamaja juhtumi ja laevale kogunenud rollid. Selline ülesehitus selgitab, miks teost kirjeldatakse kohalikes kirjanduskanalites seiklusliku kriminaalromaanina, mis ühendab jälitusloo ja identiteedimängu.

Agatha Christie on 20. sajandi krimikirjanduse keskne autor, kelle looming uurib tunnistuse, ajastuse ja keele mõju usutavusele. Tema varasemas proosas kujunevad välja nii kangelaste tüpoloogiad kui ka kõrvaltegelaste mõjukad rollid; hilisemates teostes ta kombineerib kinnise ruumi mõistatuse ja liikuva rännaku mustrid. Eesti raamatuäride kirjeldused kinnitavad, et see romaan kuulub Christiele omasesse otsingulikkuse joonesse ja esitleb kolonel Race’i liini, mis naaseb ka teistes raamatutes. Kaemus koondab eesti keeles mitmeid Christie pealkirju, mis lubab jälgida, kuidas erinevad tõlked ja kirjastused on tema teosed kohalikku lugemisruumi toonud. Nii toimib ka käesolev raamat järjekindla proovikivina: lugeja peab eristama juhust süsteemist, rollimängu eneseväljendusest ja väiteid nende esituse viisist, sest just sealt avaneb tõend, mis lahendab liikuva loo.