Pöial sügeleb kui hull

„Pöial sügeleb kui hull” viib lugeja Tommy ja Tuppence’i uurimisviisi juurde, kus algimpulsiks on juhuslik lause ja sellest kasvav kahtlus. Külaskäik hooldekodusse toob Tuppence’i ette vanaproua, kelle katkendlikud vihjed viivad kanali äärde asuva majani, mille ümber liiguvad jutud häältest ja tühjadest öödest. Riverbanki maja jääb tühjaks, ent püsib mälus detailina: vaade, sild, toanurk. Üks maal kordab seda vaadet ja liidab pildi tegeliku paigaga. Tuppence paneb kirja öeldu, nimekujud, asukohad ja ajad; Tommy kontrollib fakte. Nii sünnib teekond, mis seob vana kadumisjuhtumi, hooldekodu väikese rutiini ja majapidamiste piirjooned. Küsimus on selge: kas räägitu on kõlakas või on selle taga tegu, mis jäi ametlikult nägemata?

Romaan ehitab süžee sammudest, mis on mõistetavad ka eraldi: vestlus, kirjade läbivaatus, külaarhiivi märge, vana kaardi võrdlus praeguse plaaniga, lühike katse kohapeal. Koos annavad need liikumise, mis hoiab fookuses põhjus-tagajärg seose. Kodused ruumid — elutuba, koridor, trepialune — toimivad nii mälupaikade kui ka tõendite hoidjatena; jutu sees liigub korduv motiiv majast, mille kohta „räägitakse”. Teose rütm vaheldab ülekuulamist ja vaikust, kus tähelepanu kinnitub ühele väikesele märgile: nimede asendused, segi aetud sugulussuhted, ühe toa ebaloogiline mõõt. Lõpp ei tõsta häält, vaid asetab tükid ajajoonele nii, et eksimus muutub nähtavaks ja varasem empaatia saab kontrolli. Nii tõmbab lugu kokku kihid, mis algasid hüüdnimedest ja lõpevad kindla ruumiga, milles tegu on aset leidnud. Uurimise telg on kainus: iga vihje kas kinnitub või langeb ära, kuni pilt püsib ilma lisaselgituseta.

Agatha Christie on krimikirjanik, kes seadis uurimislugude keskmesse selge loogika ja lugeja võimaluse järeldada. Ta lõi mudeleid, mille kaudu tegutsevad nii Poirot, Miss Marple kui ka Tommy ja Tuppence; iga mudel kasutab teistsugust tähelepanu: pedantne vaatlus, kogukonna mälu, paari koostöö. Christiel on harjumus jagada vihjeid ausalt, kuid peita nende tähendus rütmi ja sõnastuse taha; valed rajad on funktsionaalsed, mitte dekoratiivsed. Selles loos töötab paarisuhe tööjaotuse vormis: Tuppence toob impulsi, Tommy tasakaalustab kontrolliga. Autor ei suru lahendust pealkirja taha, vaid laseb ruumil, ajajoonel ja häälel koguneda; sellest kujuneb võte, mis hoiab lugejat tähelepanu juures kuni viimase selgituseni.