Pärast matust

Raamat seab stseeni pärast perekondlikku matusetseremooniat, kus Cora Lansquenet lipsab üle huulte väide, et vend mõrvati. Sugulased jätavad märkuse sinnapaika, kuni Cora leitakse peagi oma kodust tapetuna ja tema seltsiline saab postiga tüki arseeniga mürgitatud pulmakooki. Päranduse jagamine, vihjed varasematele solvumistele ja kokkusobimatud meenutused loovad olukorra, kus iga pereliige peab end kaitsma ja teisi kahtlustama. Advokaat kutsub uurimisele Hercule Poirot’, kes alustab vestlustest ja ruumide vaatlusest, püüdes taastada matuspäeva ja sellele järgnenud tundide täpse käigu. Teos hoiab fookust suguvõsa majas tekkinud pingel, kus näiliselt kõrvalised esemed, fraasid ja kokkusattumised hakkavad spiraalina korduma ning juhatavad lugeja südamikuni, kus keegi on valmis oma positsiooni hoidmiseks kõigeks.

Romaan kasutab tuttavat, ent läbiproovitud ülesehitust: tunnistused murenevad, alibid nihkuvad ning majapidamise argised kombed osutuvad võtmetähtsusega. Poirot’ meetod on vaikne kuulamine ja kordus, mille abil ta testib inimeste juttude püsivust ja avastab loogikavead. Lugeja saab kogeda liikumist lukustatud ruumide, perekonnaõhtusöökide ja testamendi nüansside vahel, kus raha on ainult üks motivaator, ent mitte ainus. Teos sobib neile, kes tahavad lugeda uurimist, milles tempo ei sõltu tagaajamisest, vaid järjekindlast mõtlemisest. Lahendus on kooskõlas esitatud detailidega; pettused, mis paistsid esiti juhuslikud, moodustavad lõpuks kava, mida saab kontrollida ainult täpsete küsimuste ja väikeste dissonantside kaudu. Lõpuks selgub, kuidas mõrtsukas kasutas perekonna tähelepanu hajumist ja matustest jäänud segadust oma plaani kattevarjuna.

Agatha Christie kirjutab selgelt ja majanduslikult, toetudes vestluste rütmile ning igapäevaelu pisiasjadele. Ta lõi Hercule Poirot’ ja Miss Marple’i ning tõi krimikirjandusse viisakate ruumide all pulbitseva motiivide kihi. Tema teoste maailma kuuluvad sageli testamendid, reisid, suletud seltskonnad ja mürkide täpne tundmine, mis peegeldab autori huvi apteegitöö ja keemia vastu. Christie käsitab kuritegu kui loogikaprobleemi, kus kaastunne ei välista teravmeelsust. Tema romaanid on lühikeste peatükkidega ja selgelt struktureeritud, mis laseb lugejal tõendeid ise ritta seada. Nii jätab ta mulje, et lahendus on kogu aeg silme ees, kuigi lugeja märkab seda alles siis, kui detektiiv on kõrvaldanud müra ning tõstnud esile need üksikud tähelepanekud, mis seovad perekondliku draama kuriteoks.