Hädaoht End House'is

Romaan “Hädaoht End House’is” viib Hercule Poirot’ koos kapten Hastingsiga Lõuna-Inglismaa rannikule, kus juhuslik kohtumine noore Nick Buckleyga osutub mõistatuse alguseks. Poirot märkab ridamisi seiku, mis viitavad sihilikule ohule: piduririke mägiteel, kivilaviin jalgradadel, öösel alla kukkunud maal ja lõpuks mütsiserva läbistanud kuul. Detektiiv võtab endale ülesande noort naist kaitsta, kuid sündmused liiguvad tema plaanist ette; mõrv toimub ning kahtlused keerlevad Nicki lähiringi ümber. Kogumikus ei tugineta pelgalt juhuslikele vihjetele, vaid väikestele ebakõladele juttudes, kirjutistes ja esemetega seotud rutiinis, millele Poirot järjekindlalt osutab. Eesti väljaanne kuulub Agatha Christie sarja ning ilmestab tõlgetega eesti keelde tema varasemat Poirot’-tsüklit; teksti annavad edasi Anneli Aasmäe ja Tiina Aug. Raamat sobib lugejale, kes eelistab selget uurimisjoont, kus iga episood viib kontrollitava oletuseni ja kus majapidamise, sõpruskonna ning suguluse tasandid põimuvad üheks nuputamisteeks.

Teos kasutab ruumina End House’i ümbrust sadamalinna serval: suvemajad, hotellid ja rannaäärsed teerajad pakuvad piiratud, kuid liikuva mänguvälja. Lugeja saab jälgida, kuidas Poirot seob kokku varasemad intsidente kirjeldavad lausungid, testib alibisid ning kontrollib väikseid esemeid — mütsi, kirju, võtmeid, lillekimpe — et eristada ettekavatsetut juhuslikust. Raamat hoiab fookuses ohvri rolli: Nicki hääl kõlab kord kergemeelsena, kord siirana, ning see nihutab lugeja tähelepanu pidevalt kahtlustatavate vahel. Lahendus rõhutab motiivi ja võimaluse koosmõju: raha, sõltuvus ja suhete surve annavad koos juurdepääsu ning loovad valejälgi. Väljaanne on kasutatav ka kursusetöös: see võimaldab arutada usaldusväärse jutustaja küsimust, tõendite järjestamist ja seda, kuidas ruum (maja, hotell, aiavärav) raamib sündmused nii, et lugeja saab kontrollida iga sammu loogilist järjekorda.

Agatha Christie oli inglise krimikirjanik, kelle loomingus moodustab Poirot’-sarja varane periood olulise telje. Autor rakendas lihtsa keele ja range kompositsiooni kooslust: ta esitab argised detailid, laseb tegelastel nendega midagi teha ning nihutab lugeja pilku, kuni üksnes “korrastamise” akt — ümbertõstmine, ajajoon, sõnastuse täpsus — muudab pildi arusaadavaks. Christie töötas nii näidendite kui romaanidega ja lõi hulga tegelasi, kes võimaldavad uurida moraalse vastutuse piiri ja teadliku pettuse mehhanismi. “Hädaoht End House’is” kuulub tema Poirot’-lugude tuumikusse: see näitab, kuidas väikesed märkused ning harjumused (kuidas keegi sulgeb ukse, kirjutab kaardi, hoiab võtmeid) võivad tagasivaatel kujuneda lahenduse kandvaks struktuuriks ning pakkuda lugejale ausat, kontrollitavat detektiivilahendust.