Bertrami hotellis

Romaan viib lugeja Londonisse hotelli, mis hoiab visalt kinni oma Edwardi-aegsest ilmest. Miss Marple tuleb siia puhkama, kuid märkab peagi, et laitmatu rutiini all liigub midagi muud: kellaaegade täpsus, teenijate harjumused ja külastajate liikumised ei klapi kokku. Hotelli pehme vaikus katkeb, kui ilmuvad röövijate ahel, kadunud inimesed ja juhuslikud kohtumised, mis pole juhuslikud. Mänguruum ei ole suletud mõis, vaid toimiv linnakeskkond, kus välisuksest edasi algab elav tänav. Marple’i vaatlusviis püsib sama: ta asetab kõrvale pealtnäha tähtsusetud detailid ja naaseb nende juurde siis, kui mõni uus väike märk paneb pildi nihkuma. Hotell pakub näilise püsivuse, milles on mugav uskuda, et miski ei muutu; lugu aga näitab, kuidas selline usk teeb ruumi pettele ja varjule.

Uurimine liigub kahel rajal. Politsei kogub andmeid röövide seeriast ja seostab need hotelli külaliste ning tagatubades sõlmitud kokkulepetega; Marple jälgib inimkäitumise mustrit ning tuvastab, kuidas kopeeritud kombed võivad varjata võõrast identiteeti. Oluline on ajaplaneerimine: lennugraafikud, rongiajad, teekonnad taksoga ja jalutuskäigud, millega luuakse alibi. Esile tõusevad rändurist seikleja ja tema tütar, kahtlane ülemteener, range administraator ja kaduma kippuv vaimulik. Nende teed ristuvad nii, et üks juhus avab teise. Lahendus ei tee suuri avaldusi, vaid võtab kokku viisid, kuidas hotellina esitatud minevik aitab toime panna tänaseid tegusid. Lugu küsib, kui kaugele ulatub mälupildi mõju ning millal muutub traditsioon katteks, mille all liigub kriminaalne korraldus.

Agatha Christie on krimikirjanik, kelle lood ehituvad napile infole ja argistele võtetetele: vestlus laua taga, teenistuskorra täpsus, kõrvalpilgud. Miss Marple’i sarjas töötab ta tähelepanekuga, mis eelistab kuuldut ja nähtut seletusele. Autor kasutab motiive, kus korraillusioon katab rikkumist, ning juhib lugeja sama teed, mida käib uurija: mööda väikseid samme, mille järel tõlgendus muutub. Tema tugevus on rütm, mis hoiab pinge ilma lärmi ja kiirustamiseta, ning võime siduda loogika inimliku harjumusega uskuda küllusesse detaile, mis tegelikult kinnitavad üht ja sama: keegi kasutab süsteemi enese kasuks, kuni keegi teine näeb peidetud mustrit.