Naeratused. Luuletusi 1960-1963

Adolf Rammo luulekogu „Naeratused. Luuletusi 1960–1963“ koondab endasse autori loomingut, mis on kirjutatud vahetult ja tähelepanelikult, pöörates pilgu argielule, inimestele selle sees ning elule kui pidevale liikumisele. Kogu läbivaks meeleoluks on vaoshoitud helgus, mille kaudu Rammo käsitleb töö, looduse, isikliku tunde- ja mõttemaailma teemasid. Ta ei püüa šokeerida ega vastanduda, vaid pigem otsib peenetundelist tasakaalu ja lihtsuses peituvat sügavust. Luulemaastik, mida ta loob, on selgepiiriline ja täpne, vältides suurejoonelist retoorikat, kuid kõnetades just läbi oma tasase, kindla tooni.

Luulekogu pealkiri „Naeratused“ viitab mitte niivõrd lõbustatusele, vaid elutundele, milles soojus ja rahu on seotud mõistmise ja leppimisega. Luuletused on sageli kujundlikud, kuid mitte üleliia metafoorilised – pigem markeerivad nad olukordi, inimesi ja hetki, mis kokku annavad edasi kindla maailmatunnetuse. Rammole omane tähelepanelikkus väikeste asjade suhtes avaldub nii detailides kui ka rütmilises tasakaalus. Tema tekstides kõneleb inimene, kes vaatab elu veidi kõrvalt, mitte ükskõikselt, vaid leplikult ja osavõtlikult, hoides fookuses inimlikkuse igapäevased ilmingud.

Adolf Rammo (1918–1995) on eesti luulemaastikul pigem tagasihoidlik, ent isikupärane autor, kelle looming keskendub peamiselt tööinimese elule, loodusele ja vaimsele sisemisele rahule. Tema luules puudub demonstratiivne eneseväljendus, ent selles on oma selgus ja vastupanu pealetükkivusele. Ta ei taotle konfliktset positsiooni, vaid eelistab luua vaikseid mõtteruume, kus inimene saab end ära tunda ilma sunduseta. „Naeratused“ väljendab hästi Rammole omast poeetilist hoiakut, mis eelistab ausust, lihtsust ja vaikseid, ent tähendusrikkaid toone.