Kolm sõlme

Raamat toob ühte paati kolm häält ja paneb need kõlama üle aja. Teos saab alguse juunis Käsmu meremuuseumi juures seisvas paadis, kus mitte meri ei liigu, vaid inimesed laulavad ja räägivad. Jutuliin nihkub seejärel jaanuarisse ookeani äärde, vanasse valgesse puitmajja, kus sama seltskond otsib üht raamatut, mis on neis juba olemas, ent mille sõlm vajab veel sidumist. Meri on siin mitte taust, vaid tööriist: see mõõdab kaugust ja lähedust, juhatab mälestusi ning korrastab kõneviisi. Kogumik kasutab vahelduvat vaatenurka ning laseb tekstidel liikuda laulust proosaluule rütmini, nii et repliigid, fragmendid ja napid kujundid haakuvad üksteise külge nagu sõlmed. Lugeja ette joonistub kaardistatud ruum – kai, muuseum, puitmaja, kaldajoon – mille kaudu saab kontrollida, kust üks hääl algab ja kuhu teine jõuab. Esimene mulje on intiimne, kuid käsitlus hoiab kursi selgena: iga pilt ja lausung seob ühe kõndimise, oote või kohtumise konkreetse ajaga.

Raamat uurib, kuidas ühine laulmine, meenutamine ja vaikimine vormivad kogukonda. Tekst näitab, et sõprus ei püsi deklaratsioonist, vaid ühistest rutiinidest: kokkusaamised, mis korduvad; pisiobjektid, mis saavad tähenduse; leheküljed, millele kirjutatakse hiljem tagasi vaadata. Meremotiiv täidab kaks ülesannet: ta lubab võrrelda horisonti, mille poole igaüks vaatab, ning tuletab meelde, et vesi kannab nii häält kui ka aega. Siit kasvab esile raamatu sisemine tehnika: kujund ei varja mõtet, vaid näitab selle trajektoori. Paat, mis seisab kuival maal, on ühtaegu kohakinnitus ja liikuma sundiv märk; tuletorn on ühiseks orientiiriks, kuid valgust jagub vaid nii palju, et igaüks peab oma sammu põhjendama. Kogumik ei tee järeldust lugeja eest; see laob ette rehkenduse, mille saab ise lõpuni viia, võrreldes, millal vaikimine hoiab ja millal katkestab.

Autorid on Adam Cullen, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy – kolm eesti kirjandusruumis tegutsevat luuletajat ja tõlkijat, keda seob nii meri kui ka püsiv koostöö. Nende ühisraamat on ilmunud kirjastuses Seitse Sõlme ning seda on esitletud kirjandusõhtutel ja festivalidel. Kivisilla toob tekstidesse argise kõnerütmi ja kuulamise oskuse; Cullen liigutab keelt piiril, kus jutustav fragment põimub lakoonilise kujundiga; Rangøy lisab mereteede mõõtme ja tõlkimiskogemuse täpsuse. Koos moodustub kolmik, kes jagab autorlust ilma hääli segamata: iga peatükk hoiab oma tooni, ent tekstide järjestus tagab, et kogumik liigub edasi, mitte ringi. Nii kinnitab teos pealkirja lubaduse: kolm sõlme hoiavad, sest need on seotud eri kätega, ent sama liikumise nimel.