Abielu

Raamat „Abielu”, ilmunud 1997. aastal kirjastuses Ersen, kuulub ilmselt armastusromaanide žanrisse, mis oli tol ajal kirjastuse üks keskseid suundi. Kuigi teose autor ei ole märgitud, viitab pealkiri ning kirjastuse toimetuslik stiil sellele, et tegemist võib olla inglise keelest tõlgitud populaarromaaniga, mis käsitleb armastuse, pühendumise ja partnerluse teemasid. Sellistes lugudes on fookuses tavaliselt kahe inimese suhe, mis läbib takistusi, arusaamatusi ja sisemisi heitlusi, kuni jõuab emotsionaalse või elulise selginemiseni. Teos võib käsitleda nii abielueelseid pingeid kui ka kooselu katsumusi, tuues esile usalduse ja kompromissi tähenduse.

Romaani süžee võib kulgeda klassikalises võtmes, kus tegelased tulevad eri maailmadest või elukogemustest, kuid on sunnitud teineteisega suhestuma – olgu see siis sotsiaalse kohustuse, ootamatu olukorra või teadliku valiku tõttu. Sellises raamistikus käsitletakse sageli ka armastuse ja kohustuse vahelist pinget, emotsionaalset kasvu ning rollijaotust abielus. Tüüpiliselt rõhutatakse, et tõeline lähedus ja partnerlus nõuavad ausust, eneseületust ja valmidust haavatavuseks. Samas ei ole välistatud ka kergemad, humoorikad ja romantiseeritud motiivid, mis pakuvad lugejale eskapismi ning helge lõpplahenduse ootust.

Kuna autorit pole märgitud, jääb teadmata konkreetne kirjanduslik taust, kuid sellised teosed olid 1990. aastate Eestis osa kiiresti kasvavast tõlkekirjanduse voost, mis pakkus lugejatele lihtsat keelekasutust, tugevat narratiivset joont ja emotsionaalset kaasarääkimist. Erseni kirjastus andis sel ajal välja palju nii angloameerika kui ka skandinaavia autoriromantikat, tihti anonüümsena või pseudonüümi all, et rõhutada lugude üldinimlikkust ja universaalset kõlapinda. „Abielu” sobitub sellesse traditsiooni kui üks osa ajastut iseloomustanud lugemisvarast, mis keskendus isiklike suhete dünaamikale ja tundeelu kajastamisele.