Aastaajad eesti luules

Kogumik koondab eesti luulet aastaringi motiivi alla, jagades tekstid kevade, suve, sügise ja talve ümber ning asetades kõrvale ka päeva ringi ja elukaare. Teos ei sea ranget piiri “looduse” ja “luule” vahele, vaid laseb ühel teist valgustada: maastikud, tööd, linn ja meri, valgus ja hämardumine, lõhnad ja häälitsused. Valik algab varastest eestikeelsetest värssidest ja jõuab 20. sajandi lõpuni, andes autoritest läbilõike, mille pinnalt on näha teemade ja tooni nihe. Luuletused on rühmitatud nii, et sama motiiv kordub eri ajastute häältes: seemnete külv ja lõikus, lumesulamine ja härmatis, vihmapilv, öösel liikuva rongi heli, hilissügise tee. Nõnda saab lugeja jälgida, kuidas pildilähedane kirjeldus, rahvalaululine rütm, uusromantiline kujund või vabavärsi katkeline hingamine tõstab esile eri ajajärkude mõtlemise. Kogumik on kujundatud fotodega, mis ei illustreeri üksikuid ridu, vaid seavad teksti kõrvale teise vaatamise viisi; raamjoon on vaoshoitud, et luuletused saaksid hoida oma rütmi ja pausi. Tulemuseks on antoloogia, mis toimib nii lugemisraamatuna kui ka väikese ajaloona teemast, mida eesti keel ja kultuur on korduvalt sõnastanud.

Raamat on koostatud ühe toimetava käe all, lähtudes põhimõttest, et autoritest peab avanema mitmekülgne pilt: valikus on eri loominguperioodide tekstid, mis lubavad näha hoiakute ja võtetega toimunud muutusi. Samal ajal kehtib teemapõhine järjestus, mille tõttu luuletused astuvad dialoogi üle sajandipiiride. Mõned nimed rajavad kaanonit, teised osutavad kõrvalvaatele; mõlemad liinid on nähtavad ilma liigse seletuseta. Valik ei püüa olla kõikehõlmav loodusluule ülevaade, vaid teeb ruumi tõlgendusele: aastaaeg on siin rütm, mitte ainult kalender. Kogumiku kujundus ja fotod toetavad seda lugemisviisi, jättes teksti ja pildi vahele hingamisruumi. Selline lahendus lubab võtta teost käsiraamatuna tunniks, kinkeraamatuna vaikseks ettelugemiseks või lihtsalt ränderaamatuna, mille juurde tullakse tagasi siis, kui ilm või meel kutsub otsima teistsugust sammu.