Ära kriimusta end vastu unistusi

„Ära kriimusta end vastu unistusi“ on luulevormis mõtiskluslik teos, mille autor M. Vidman-Rahuoja liigutab end vabalt isikliku ja üldinimliku piiril. Kogumik ühendab lühikesed tekstid, mis vahelduvad kujundirohke poeetika ja napimate, haikulike väljendustega, luues nii meeleolu, mis on ühtaegu sisekaemuslik ja lahtine tõlgendustele. Raamat ei paku narratiivset arengut ega selget teemakäsitlust, vaid liigub pigem rütmilise mõttevoona, milles on ruumi vaikusele, pausile ja lugeja isiklikule kogemusele. Unistuste motiiv, mida pealkiri kannab, läbib kogu kogumikku kord hellalt, kord valusalt, rõhutades nii haavatavust kui püsivust lootuse ja sisemise hääle järgimisel.

Tekstid puudutavad elu hetkede haprust, inimsuhteid, igatsust ja iseendaks jäämise soovi. Mõned luuletused mõtisklevad lapsepõlve, aja kulgemise ja mälestuste üle, teised keskenduvad vahetumalt armastusele ja üksindusele. Korduvaks kujundiks on loodus – puulehed, tuul, meri –, mis toob kaasa tsüklilisuse ja leppimise temaatika. Luuletused ei püüa õpetada ega selgitada, vaid toimivad kui sosinad, mis annavad mõista, et ka kõige hapram tunne võib endas kanda muutust. Autori keel on intuitiivne ja tundlik, sageli lausumata lõpuni, jättes alles tühimiku, milles lugeja saab oma mõtteid ja kogemusi peegeldada.

M. Vidman-Rahuoja looming ei ole laialdaselt tuntud, kuid see raamat osutub tundliku lugeja jaoks väärtuslikuks leidmiseks. Tema luule kõneleb vaikselt, kuid järjekindlalt, tuletades meelde, et ka unistused, mida näib valus puudutada, väärivad tähelepanu. „Ära kriimusta end vastu unistusi“ on teos, mis sobib aeglaseks lugemiseks ja endasse vaatamiseks – mitte nii väga selleks, et midagi teada saada, vaid et kuulata, mis jääb sõnade vahele.