Tallermaa

Aarand Roosi romaan „Tallermaa“ on eesti pagulaskirjanduse üks tähenduslikumaid teoseid, mis vaatleb kodumaa kaotuse ja identiteedi püsimise küsimusi läbi psühholoogiliselt nüansseeritud vaate. Teos ilmus Rootsis, Vaba Eesti kirjastuses, ajal, mil eesti diasporaa püüdis säilitada keelelist ja kultuurilist järjepidevust võõrsil. „Tallermaa“ keskmes on paguluses elav eestlane, kelle mälestused, igatsused ja sisemised vastuolud põimuvad argise elu ja poliitilise tõrjutuse kogemusega. Romaanis ei otsita suuri lahendusi ega dramaatilisi pöördeid, vaid jälgitakse tasast, kuid sügavat eksistentsiaalset liikumist – katsumust elada ilma koduta, ent kodumaa ideed siiski mitte kaotada.

Roosi jutustamislaad on vaoshoitud ja täpne, kohati meditatiivne. Keelekasutus on selge ja rikas, peegeldades kirjutaja sisemist tasakaalu ning intellektuaalset sügavust. „Tallermaa“ ei ole pelgalt paguluse lugu, vaid käsitlus maa ja inimese vahekorra tähendusest – tallermaa ei tähista siin ainult füüsilist maad, vaid ka sisemist paika, kuhu kuuluda ja millelt lähtuda. Peategelase siseilm peegeldab ka terve põlvkonna vaikset valu ja leppimatust, ent selles on ka rahu, mis sünnib kestvast eneseteadvusest. Läbi sisekaemuse ja tähelepaneliku ümbrusekirjelduse loob autor kõneka pildi inimese kohanemisvõimest ja mälestuste elujõulisusest.

Aarand Roos (1928–2007) oli eesti kirjanik, tõlkija ja kultuuritegelane, kelle elu ja looming kulgesid suures osas Rootsis. Ta tegutses mitmel rindel, püüdes hoida elus eesti keelt ja kultuuri võõrsil, olles ka eesti kirjanduse propageerija ning kriitik. Tema kirjanduslikud tööd käsitlesid tihti identiteedi ja kuuluvuse küsimusi, milles kajastus tema enda elukogemus. „Tallermaa“ on Roosi esimene romaan, mis kinnistas tema positsiooni pagulaskirjanike seas ning jäi ka hiljem tema loomingus keskseks verstapostiks – tundliku pilguga, ent kindlameelseks käsitluseks kodust, mida pole, ja pinnast, millel seista.