Jumalaga, Kars ja Erzurum. Türgi eestlaste ajalugu

Aarand Roosi teos „Jumalaga, Kars ja Erzurum. Türgi eestlaste ajalugu“ käsitleb üht erandlikku ja vähe tuntud peatükki eesti rahva rändeloost – 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Anatooliasse ümber asunud eestlaste saatust. Raamat uurib Eesti talupoegade rännet tsaari-Venemaa kaudu Karsi piirkonda, mis pärast Vene-Türgi sõda liideti Venemaaga, ja nende hilisemat elukorraldust ning kohanemist islamiusulise kultuuri keskel. Teos toob esile selle kogukonna eluolu, usulised ja kultuurilised dilemmad, ning lõpuks sunnitud lahkumise Türgist 20. sajandi geopoliitiliste muutuste taustal.

Roos kasutab oma uurimuses nii arhiivimaterjale, dokumente kui ka välitöid ja mälestusi, andes võimalikult mitmekesise pildi sellest, kuidas eestlased Kaukasuse ja Väike-Aasia äärealadel elades oma identiteeti hoidsid. Karsis ja Erzurumis elanud eestlased asutasid oma külad, pidasid kooli ja kirikut, kuid pidid pidevalt tasakaalustama vene võimu, türgi halduskorra ja kohalike rahvaste vahelisi pingeid. Teos ei ole pelgalt kronoloogiline ülevaade, vaid ka sissevaade kultuurilisse segunemisse, rahvuslikku visadusse ja lõppkokkuvõttes sunnitud lahkumisse – hüvastijättu paigaga, millest oli saanud teine kodu.

Aarand Roos (1928–2007) oli eesti ajaloolane ja publitsist, kes tegutses peamiselt eksiilis. Tema töid iseloomustab põhjalikkus, arhiivikriitiline lähenemine ja huvi vähe uuritud teemade vastu, eriti diasporaa ja rahvusliku mälu küsimustes. „Jumalaga, Kars ja Erzurum“ paistab silma kui üks esimesi süvitsi minevaid käsitlusi Türgi eestlaste teemal ning kuulub tema ulatuslikku eesti väljarände ja rahvusliku identiteedi püsimise uurimisliini. Tegemist on olulise panusega eesti rahvusliku ajaloomälu mitmekesistamisse ja täiendusena eesti rändeajaloo kaardistamisse laiemas geopoliitilises raamistikus.