Pisikese Peetruse hoov

Soome kirjaniku Aapeli (kodanikunimega Simo Puupponen) teos „Pisikese Peetruse hoov“ on lapsepilguline tagasivaade 20. sajandi alguse väikelinnamiljöösse, kus igapäevaelu pisiasjadest saab luua tähendusliku ja emotsionaalse mosaiigi. Lugu avaneb läbi väikese poisi silmade, kelle koduhoov on tema maailm – piiratud, kuid rikkalik ruum, kus kohtuvad naabrid, loomad, mängud ja esimesed mõtted elu kohta. Aapeli kujutab lapse meelt detailselt, kuid ilma liigse ilustamiseta: tema maailm pole ainult lustlik ja süütu, vaid täis ka üksindust, arusaamatust ja täiskasvanute kummalist loogikat. Lapse vaatenurk aitab näha tuttavaid olukordi uues valguses ning mõista, kuidas väikestes kogemustes peitub sügavam tunnetus elust.

Raamatu keelekasutus on lüüriline ja voolav, kuid mitte keeruline – Aapeli oskab ühendada huumori, õrnuse ja sotsiaalse tähelepanelikkuse. Iga hoovinurgake ja iga tegelane saab tähenduse, mis ületab nende argise rolli: vanad mehed, kes mängivad malet või naised, kes kraamivad pesu, saavad osaks Peetruse maailmatunnetusest. Nendes kirjeldustes kajastub lapse fantaasia, kuid ka realistlik olustik, mis peegeldab muutuvat ühiskonda. Aeg, mil lugu toimub, on ühiskondlikult rahutu ja ebakindel, kuid lapse jaoks on need taustamüra – olulised on esimesed küsimused õiglusest, kurbusest ja sellest, mida tähendab olla inimene. Terviklik hoov saab siin mikrokosmoseks, milles peegelduvad suuremad inimsuhted ja väärtushinnangud.

Aapeli (1915–1967) oli üks tuntumaid soome humoriste ja novelliste, kes kirjutas nii lastele kui täiskasvanutele. Tema loomingule on iseloomulik õrn iroonia, inimeste vastuolude mõistev käsitlemine ning suur tähelepanu detailidele. „Pisikese Peetruse hoov“ kuulub tema isiklikuma ja sentimentaalsema loomingu hulka, olles samas tugevalt sotsiaalse tunnetusega. Aapeli oskas ühendada mälestusliku ja üldinimliku, mistõttu tema tekstid kõnetavad eri põlvkondi. Eesti keeles ilmunud tõlge säilitab originaali poeetilise toonuse ning pakub võimaluse vaadata lapsepõlve maailma läbi autoripilkude, mis on korraga nii täiskasvanulikult terav kui ka lapsemeelselt hell.