Viimane vandiraiuja

Aadu Hindi novellikogu „Viimane vandiraiuja” koondab autori mereteemalisi jutte ja mälestusi, milles peegelduvad eesti inimese töö, looduslähedus ja sisemine vastupidavus. Kogumik moodustab omamoodi ajajoone, kus varasemad elupildid ja mälestused põimuvad meremehe, talumehe ja sõjamehe kogemustega. Tekstid nagu „Sina, kuu ja ema”, „Pöidet piiramas” ning „Täiskäik edasi!” kujutavad inimest, kelle maailm on ühtaegu karm ja poeetiline – meri, maa ja töö on tema saatuse lahutamatud osad. Teoste tonaalsus on vahelduv: kord rahulik ja mõtlik, kord äkiline ja hoogne, ent alati sügavalt eluline.

Raamatus avalduvad Aadu Hindi käekirjale iseloomulikud tunnused – jutustuse rahvalik otsekohesus, kujundite lihtsus ja tugeva eetilise mõõtmega inimkäsitlus. Tema tegelased ei ole suured kangelased, vaid tavalised inimesed, kes seisavad silmitsi oma sisemiste ja väliste tormidega. Meri sümboliseerib siin enam kui loodusejõudu – see on elu ise, oma ettearvamatuses ja järjekindluses. Mitmed novellid on mälestuslikud, sidudes autori isiklikke elusündmusi ajastu poliitiliste ja ühiskondlike muutustega. Nii kujuneb „Viimasest vandiraiujast” ka ajastu tunnistus, mis kõneleb töö väärtusest ja inimeseks jäämise raskusest.

Aadu Hint (1910–1989) oli eesti kirjanik, kelle looming on tihedalt seotud Läänemere, saarte ja mererahva eluga. Tema teosed, nagu romaanitsükkel „Tuuline rand” ja novellikogud „Ainult merega”, „Kuldne värav” ning „Viimane vandiraiuja”, kujutavad inimest keset loodust ja ajalugu, sageli ühiskondlike muutuste keerises. Hint oli meister lihtsa keele ja pildilise jutustamislaadi ühendamisel filosoofilise sügavusega. Tema loomingus on tunda austust töö ja rahu vastu ning tähelepanelikkust väikese inimese väärikuse ja sitkuse suhtes, mis teevad tema proosast püsivalt mõjusa osa eesti kirjandusest.