Pidalitõbi. Vatku tõbilas

Aadu Hindi teos „Pidalitõbi. Vatku tõbilas“ kuulub tema hilisema loomeperioodi realistikasse ja peegeldab autorile omast ühiskondlikult tundlikku ainestikuvalikut. Tegemist on kaheosalise romaaniga, mille tegevus toimub 20. sajandi esimese poole Eesti maapiirkondades, keskendudes ühiskonnast eraldatud inimrühmale – pidalitõbistele. Romaani peategelasteks on Vatku tõbilasse paigutatud haiged, kelle füüsilise tõrjutuse kõrval tõuseb keskseks teemaks ka vaimne ja ühiskondlik hülgamine. Hint käsitleb inimeseks jäämise võimalikkust olukorras, kus kõik välised tunnused justkui seda eeldust kaotavad.

Romaani esimene osa „Pidalitõbi“ loob pildi elust ja hoiakutest, mis viivad ühiskonna valikuni isoleerida haiged neile eraldatud asutusse. Teises osas, „Vatku tõbilas“, jälgitakse inimeste kohanemist uue elukorraga, aga ka vastuhakku, lootusi ja püüdlusi väärikuse säilitamiseks. Hint käsitleb tõrjutust mitte ainult füüsilise piiranguna, vaid ka vaimse seisundina, mida kujundavad nii ühiskondlikud hoiakud kui indiviidi sisemine tasakaal. Tõbilas ei kao inimese inimlikkus, see otsib uusi vorme, väljendub abivalmiduses, vaikivas mõistmises või trotslikus vaikimises. Romaan ei taotle kaastunnet, vaid mõistmist – see kõneleb valikutest, mida inimesed teevad ebatavalistes tingimustes.

Aadu Hint (1910–1989) oli eesti kirjanik, keda tuntakse eeskätt tema mereteemaliste romaanide ja sotsiaalkriitilise realismi kaudu. Tema looming kajastab sageli Eesti argielu erinevates ajaloolistes ja sotsiaalsetes kontekstides, rõhutades ühiskondliku ebaõigluse kujutamist ja väikese inimese sisemaailma keerukust. „Pidalitõbi. Vatku tõbilas“ on üks tema süngema tonaalsusega teoseid, milles kirjandusele omane empaatia ja psühholoogiline süvenemine on suunatud nähtamatuks jäänud inimgrupi tunnetuslikule mõistmisele. See on romaan, mis küsib, millal me lakkame kedagi inimeseks pidamast – ja miks.