Pidalitõbi. Vatku tõbilas

Sadamasse jõudnud ja seal koos teistega laeva oodates vallutab teda pöörane rõõm. Esmakordselt tunneb Juuli täie selgusega, et ta pole enam pidalitõbine. Tunneb ja usub ka ise seda. See on nii imelik, nii ilusasti imelik, et ta naeraks, kui teisi terveid poleks tähele panemas. Issand Jeesus, milline rõõm! Võid sõita, kuhu tahad, minna, kuhu tahad, keegi ei küsi, keegi ei sunni ega valva. Isegi taevas ta pea kohal oleks nagu avaramaks muutunud.
Vatkus olles Juuli rohkem umbkaudselt aimas raha väärtust, aga nüüd näeb, et kõike saab siiski ainult raha eest. Oleks vist päris halb, kui tal raha poleks, küllap oleks täna söömatagi jäänud...