Hundid ja kitserahvas

Aadu Hindi romaan „Hundid ja kitserahvas” kujutab kahe vastandliku eluhoiaku ja maailmavaate põrkumist ajas ja ruumis, mis meenutab küll minevikku, kuid peegeldab tugevalt ka oma kirjutamisaja ühiskondlikke pingeid. Teose keskmes on kahe kogukonna – „huntide” ja „kitserahva” – vastasseis, kus hundid sümboliseerivad jõulist, otsekohest ja tihti ka julma elulaadi, samas kui kitserahvas esindab kohanemist, ettevaatlikkust ja allaheitlikkust. Nende kaudu arutleb autor inimese valikute, moraali ja kogukonna ellujäämisstrateegiate üle keerulistes oludes.

Sündmustik hargneb peamiselt ranna- ja metsataludes, kus elatakse looduslähedast elu, ent paratamatult puututakse kokku ka muutuvate poliitiliste oludega. Hint esitab tegelased realistlike ja omas ajas äratuntavatena, ent samas lisab nende kujutamisele ka allegoorilisi jooni. Teksti läbib tugev rahvalik jutustamislaad, kus keelekasutus ja dialoogid on tihti suunatud lugeja emotsionaalsele äratundmisele. Kuigi romaanis esinevad ideoloogilised allhoovused, ei kao ära autori soov kujutada elu selle mitmetahulisuses, sh ka inimese sisemist võitlust lojaalsuse, hirmu ja väärikuse vahel.

Aadu Hint (1910–1989) oli viljakas eesti kirjanik, kelle looming keskendus peamiselt rannarahva elule, sotsiaalsetele muutustele ja rahva sisemisele tugevusele ajaloolistes pöördehetkedes. Tema teostes on sageli läbivaks teemaks inimese suhe looduse ja kogukonnaga ning tema tegelased on tihti seotud mere ja tööga. Hint oli ka poliitiliselt aktiivne, mis mõjutas paratamatult tema loomingut, kuid sellest hoolimata leidub tema romaanides psühholoogilist sügavust ja ajastu olude nüansirikast peegeldust. „Hundid ja kitserahvas” kuulub tema ideoloogilisemalt laetud, ent samas kirjanduslikult tähelepanuväärsete tööde hulka.