Asuja

Aado Lintropi debüütkogus „Asuja“ koonduvad tekstid, mis põimivad lüürilise tundlikkuse ja mütoloogilise alatooni. Luulekogus väljendub tugev seos maastiku, keele ja rahvuskultuuriga, kuid mitte deklaratiivses ega üleskutselises vormis – pigem läbi isikliku ja kohati unenäolise vaate. Lintropi käsitlusviis on vaikne ja sisekaemuslik: ta ei rõhuta tähendusi, vaid võimaldab neil ise esile kerkida, asetades kõrvuti ürgsed motiivid ja nüüdisajaliku tunnetuse. Luulekogu pealkiri „Asuja“ viitab nii ruumilisele kui ka vaimsele paiknemisele – inimese katsele end määratleda, asetuda kuhugi nii maastikus kui ajas.

Tekstid liiguvad sageli piirialadel: reaalne maailm põimub mälestustega, unenägu keerdub argiaskelduste sisse ja ajalugu kerkib esile märkidena looduses. Lintrop kasutab nappe kujundeid, mis kõnelevad rohkem vaikuse ja varjundite kaudu kui otsese sõnastuse abil. Tema luulemaailmas on kohal nii rahvalaululine alge kui ka sügavalt individuaalne kõneviis. Ajas rändamine, paigatunnetus ja sisemine tee on korduvalt esile kerkivad teemad, kuid neid ei arendata loogilise narratiivina, vaid kui mitmekihilist kudet, mis laseb lugejal kogeda rohkem kui mõista. „Asuja“ on eelkõige otsija luule – hääl, mis tunnetab alles oma paika ning lubab selle otsingul ekselda.

Aado Lintrop (sünd. 1956) on eesti luuletaja, folklorist ja kultuuriteadlane, kelle loomingut iseloomustab tugev seos pärimuse, keele ja religioosse kujundimaailmaga. Tema hariduslik ja teaduslik taust kajastub ka luules, kus motiivide ja struktuuride valik ei ole juhuslik, vaid teadlikult kujundatud. „Asuja“ märgib tema esimese luulekogu avaldamist ning sillutab teed hilisemale, juba küpsemale loomingule, kus mütoloogiline kihistus ja isiklik tunnetus põimuvad veelgi tihedamalt. See debüütkogu on vaikne ja süvenev algus ühele eripärasele ja järjekindlale luuleteele eesti kirjanduses.