Naine aknal

A. J. Finni psühholoogiline põnevik „Naine aknal“ jälgib Anna Foxi nimelise naise lugu, kes elab New Yorgi äärelinnas täielikus isoleerituses, kannatades raske agorafoobia all. Päevad mööduvad kinniste akende taga, kus tema ainsateks kaaslasteks on punavein, vanad mustvalged filmid ja binokkel, millega ta jälgib naabrite elu. Kui naabermajja kolib uus perekond, hakkab Anna elu uuesti elavnema, ent peagi juhtub midagi, mida ta peab nägema – midagi, mis raputab teda sügavalt. Probleem on selles, et keegi ei usu tema juttu, ka mitte ta ise, kuna tema tajud on segatud ravimite ja alkoholi koosmõjuga.

Romaan kulgeb aeglases, pinevas rütmis, kus lugejat hoitakse teadmatuses nii Anna mineviku kui oleviku suhtes. Peategelase vaatenurk on piiratud ja kahtlane, mistõttu tekib pidev pinge selle üle, mis on tegelik ja mis kujutlus. A. J. Finn kasutab nutikalt filmilikkuse elemente ja viiteid klassikalistele trilleritele, nagu Hitchcocki „Tagaaed“, et luua tunnetuslikult tihe õhkkond, kus iga dialoog ja pilk võib osutuda tähenduslikuks. Loo areng toob järk-järgult esile Anna trauma ja selle tagajärjed, kuid samal ajal koorub lahti ka kriminaalne mõistatus, mille lahendus seab proovile kõik, mida seni peeti usaldusväärseks.

A. J. Finn on pseudonüüm, mille taga seisab ameeriklane Daniel Mallory, kirjastustaustaga autor, kelle debüütromaanist sai kiiresti rahvusvaheline menuk. „Naine aknal“ pälvis tunnustust oma atmosfäärse kirjutamislaadi ja tugevate psühholoogiliste portreede poolest. Romaani edu tõi kaasa ka ekraniseeringu, kuid teose peamine mõju seisneb siiski selle oskuses hoida lugejat pidevas vaimses pinges, näitamata kunagi selgelt, kellele või millele võib tegelikult loota. See on lugu hirmust, üksindusest ja tõe habrast piirist fantaasia ja tegelikkuse vahel.