Tõde ja õigus 4. osa

A. H. Tammsaare romaan „Tõde ja õigus. 4. osa” jätkab eepilise teosesarja, mille keskmes on Eesti ühiskonna areng ja inimese sisemised heitlused. Neljanda osa tegevus on viidud 1920. aastate alguse Tallinna, kus esile tõuseb majanduskriis ja selle mõju inimeste elule. Teose telg on Indreku ja Karini abielu, mille varjukülgi võimendab toonane uskumine lakkamatusse majanduslikku õnne ja heaolu. Indrek, kelle usk õnne püsivusse pole kunagi olnud päriselt kindel, seisab vastamisi nii majandusliku kui ka isikliku kriisiga, samal ajal kui Karin uinub illusiooni joovastusse. Lugeja ees avanevad pettumused, lahkarvamised ja rasked sisemised valikud.

Romaan toob esile Tallinna esimese põlvkonna rikkurite elulaadi ja nende kokkupõrke tegelikkusega, kui 1923.–1924. aasta majanduslik vapustus toob kaasa pankrotid ja unistuste purunemise. Tammsaare näitab, kuidas inimese sisemised hoiakud ja välised olud põimuvad: õnne otsing võib olla sama pime ja eksitav kui kannatuste vältimine. Indreku siseheitlused ja meenutused varasemast elust loovad teosele sügavama mõõtme, asetades isikliku saatuse laiemasse ajaloolis-sotsiaalsesse raamistikku. „Tõde ja õigus” IV osa peegeldab nii ühiskondlikku kui ka isiklikku murranguaega, kus ideaalid ja reaalsus satuvad pöördumatult vastasseisu.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) oli eesti kirjanduse suurkuju, kelle viieosaline romaan „Tõde ja õigus” kujunes rahvuskirjanduse tüvitekstiks. Tema looming ühendab psühholoogilist täpsust ja ühiskondlikku realismi, pakkudes mitmekülgset pilti nii inimhingest kui ka Eesti ajaloost. Tammsaare tõstis oma romaanidega esile igaveseid teemasid – töö ja õnne, tõe ja vale, üksikisiku ja ühiskonna suhteid. Neljas osa on tema loomingu üks küpsemaid, sidudes kokku majanduslike olude realistliku käsitluse ja tegelaste sisemaailma keerukuse. Tammsaare pärandit hinnatakse tänini, sest tema teosed avavad ajastuolusid, ent samas käsitlevad inimlikke küsimusi, mis ei kaota oma aktuaalsust.