Tõde ja õigus 3. osa

A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” kolmas osa toob tähelepanu keskmesse Indreku, kes on seni vaadelnud maailma pigem sisemiste otsingute ja moraalsete küsimuste kaudu, ent satub nüüd ajalooliste sündmuste keerisesse. 1905. aasta revolutsiooni taustal kujuneb tema isiklikust eluteest peegel, mille kaudu autor vaatleb laiemat ühiskondlikku ärkamist. Indrek on osa sündmustikust, kuid ei juhi seda – ta on pigem peegeldaja, läbi kelle tajude ja kõhkluste ilmneb revolutsiooni vaimne ja sotsiaalne mõju üksikisikule. Ta jääb vaatlejaks isegi siis, kui teda tõmmatakse sündmustesse kaasa, mis näitab Tammsaare huvi isiksuse ja ajaloo keeruka vahekorra vastu.

Kolmanda osa keskmesse tõuseb aga mitte ainult üksikisik, vaid poliitiliselt ärkav rahvas. Tammsaare kujutab mitmetahuliselt rahvaliikumisi, streike ja meeleavaldusi, mida saadavad ühtaegu lootused ja segadused, siirus ja manipulatsioon. Inimeste liikumine poliitilise teadlikkuse suunas ei ole sirgjooneline ega heroiseeritud – pigem rõhutab autor masside vastuolulist, sageli kergesti suunatavat loomust. Selles osas hakkab laiemalt hääbuma indiviidi vaimne iseseisvus, mis oli varasemates köidetes keskne, ning asemele tuleb kollektiivne käitumine, mille suunamine ja tähendus jäävad lõpuni lahtiseks.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on Eesti kirjandusloo keskne autor, kelle suurromaan „Tõde ja õigus” viies köites jälgib ühe inimese ja tema põlvkonna arengut koos Eesti ühiskonna muutustega. Kolmas osa on tugevalt seotud ajaloolise kontekstiga, käsitledes 1905. aasta revolutsiooni Eesti oludes mitte ainult kui poliitilist sündmust, vaid ka kui vaimset ja sotsiaalset murrangut. Tammsaare käsitlus ei idealiseeri revolutsiooni ega selle tegelasi, vaid pakub kriitilise, analüüsiva vaate nii indiviidi sisemistele vastuoludele kui ka ühiskonna murenemise ja uuenemise protsessile.