Tõde ja õigus 3. osa

Anton Hansen Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” kolmas osa viib lugeja ajaloosündmuste keerisesse. Kui eelmistes köidetes oli pearõhk taluelu kujutamisel ja peategelase Indreku sisemistel heitlustel, siis siin avaneb laiem ühiskondlik pilt. Romaani keskmes on 1905. aasta revolutsiooni aegne Eesti, kus Indrek satub juhuslikult rahutuste ja poliitilise liikumise keskmesse. Tema sisekõned, kahtlused ja arutlused võimaldavad lugejal jälgida, kuidas üksikindiviidi saatus põimub suuremate ajalooliste protsessidega. Samas nihkub fookus Indreku isiklikelt otsingutelt rahva kollektiivsele ärkamisele ja massiliikumistele.

Köite eripäraks ongi rõhuasetus rahvahulkade kujutamisel. Tammsaare näitab, kuidas revolutsiooni hoog haarab endasse ka neid, kes ei pruugi olukorrast lõpuni aru saada, kuid tunnevad end ajaloosündmuste osaliste ja kandjatena. Romaanis kerkib küsimus, kuivõrd suudab kirjanik anda edasi rahva liikumise võimsust ja keerukust, arvestades realistliku kunsti nõudeid. Tammsaare osutab, et ühiskondlikud muutused ei sünni ainult üksikute kangelaste või juhtfiguuride mõjul, vaid laiemate masside ühisest tõusust. Seega saab kolmas köide mitmetahulise pildi ühest murrangulisest perioodist, kus ideelised vastuolud ja inimeste igapäevaelu on lahutamatult seotud.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) oli eesti kirjanduse suurkuju, kelle loomingus leiab aset põhjalik sissevaade nii eesti talurahva ellu kui ka inimese vaimsesse maailma. Tema viieköiteline romaan „Tõde ja õigus” on eesti kirjandusloo keskne teos, kus põimuvad filosoofiline mõtisklus, realistlik elukujutus ja ühiskondlike protsesside analüüs. Tammsaare haridus ja kogemused ajakirjanikuna andsid talle laiema vaate ühiskonnale ning tema teosed peegeldavad nii isiklikke kui ka rahvuslikke otsinguid. Kolmas köide on selles tervikus oluline lüli, sidudes individuaalsed saatused laiemate ajalooliste sündmustega ja andes tunnistust kirjaniku võimest ühendada inimese sisemaailm rahva kollektiivse kogemusega.