Tõde ja õigus 2. osa

A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ teine osa, mille kordustrükk ilmus 1965. aastal Eesti Raamatu kirjastuselt, tähistab kogu viieosalise suurteose olulist pööret. Kui esimene köide keskendus Andrese kui Vargamäe talumehe võitlusele maa ja õiguse eest, siis teises osas liigub tegevus maalt linna ning keskseks kujuneb Andrese poeg Indrek. Indrek astub härra Mauruse gümnaasiumi, tulles Vargamäelt kaasa senise elukogemuse, lootuste ja sisemise valmisolekuga maailma tundma õppida. Koolimiljöö, õpetajad ja kaasõpilased kujutavad endast sootuks uut keskkonda, kus Indrek peab leidma oma koha – mitte enam töö ja looduse, vaid mõtete, ideede ja maailmavaadete seas.

Romaani teine köide peegeldab ka Tammsaare enda eluloolisi kogemusi Treffneri gümnaasiumis. Kooliaastate sisekaemuslik kirjeldus, õpetajate ja õpilaste veidrused, monoloogid ja maailmavaatelised vaidlused loovad teksti, mis on sügavalt filosoofiline ja psühholoogiline. Indrek otsib tõde samamoodi nagu tema isa, kuid erinevates oludes ja uute küsimuste valguses. Kui Vargamäel oli tõde seotud maa ja tööga, siis linnas on see seotud mõtlemise, õpetuse ja isikliku veendumusega. Romaan toob esile kujunemisloo – Indrek siseneb maailma täis uudishimu, kuid lahkub koolist inimesena, kes on kaotanud mõndagi oma varasemast kindlusest, ent leidnud sügavama eneseteadvuse.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjandusloo keskne autor, kelle loomingus põimuvad ühiskondlik kriitika, psühholoogiline süvenemine ja filosoofiline üldistus. „Tõde ja õigus“ ei ole pelgalt romaanisarja pealkiri, vaid kontseptuaalne küsimus, mis läbib kogu tema loomingut. Teise osa puhul on märkimisväärne, kuidas Tammsaare avardab teose temaatikat – talupojakultuurist liigub ta hariduse, teaduse ja usulise kõhkluse aladele. Indreku sisekõned ja maailmavaatelised konfliktid peegeldavad ka autori enda mõttemaailma arengut. Teos ei anna lihtsaid vastuseid, vaid kutsub lugejatki osalema otsingus, mis jääb ka tänapäeva lugejale äratuntavaks ja tähenduslikuks.