Tõde ja õigus 2. osa

A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ teise osa tegevus toimub peamiselt linnamiljöös ja jätkab esimese osa ühiskonnakriitilist joont, kuid suunab tähelepanu haridusele, vaimsele eneseteostusele ja noore intelligentsi sisemisele konfliktile. Romaani keskmes on Indrek, kes on lahkunud maast ja asub õppima linnas, otsides vastuseid elu sügavamatele küsimustele. Temast saab kooliõpetaja, kuid haridussüsteemi mehaanilisus, autoritaarsus ja vaimne steriilsus panevad teda kahtlema valitud teel. Indreku kokkupõrked kolleegide ja õpilastega avavad laiemalt küsimusi vaimsest vabadusest, idealismist ja kohanemisest.

Teises osas muutub rõhuasetus individuaalsele sisemaailmale. Indreku isiklikud dilemmad, tema suhe õpetajaks olemise missiooni ning eneseusuga saavad keskseks. Konfliktid ei kulmineeru niivõrd tegudes, vaid sisemistes heitlustes, mis väljenduvad ka tema suhetes teiste tegelastega, sealhulgas õpetaja Mauruse ja koolikaaslastega. Kool kui institutsioon muutub Tammsaare käes sümboliks, mis peegeldab laiemat ühiskondlikku struktuuri, milles idealistlik inimene tunneb end sageli võõrana. Samas ei paku romaan lihtsaid lahendusi, vaid asetab lugeja eetiliste ja filosoofiliste küsimuste ette, mis jäävad kõlama ka pärast raamatu sulgemist.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse suurkuju, kelle „Tõde ja õigus“ viieosaline romaanitsükkel on kahtlemata tema loominguline tippsaavutus. Realismi ja sümbolismi ühendav teos käsitleb inimeksistentsi erinevaid tahke – töö, õiglus, usk, armastus ja pettumus – pannes iga osa fookusesse erineva aspekti. Tammsaare oskus luua psühholoogiliselt süvitsi minevaid karaktereid ning põimida sotsiaalne kriitika vaimsete ja filosoofiliste otsingutega, teeb tema loomingu ajatuks ja mitmekihiliseks. Teine osa on üks tsükli kõige introspektiivsemaid ja mõtestatumaid peatükke, mis uurib inimese ja süsteemi vahelist pinget läbi hariduse ja vaimsuse prisma.