Tõde ja õigus 1. osa

A. H. Tammsaare romaan „Tõde ja õigus” I osa on eesti kirjanduse üks keskseid teoseid, mis avab inimese ja looduse, töö ja usu, õiguse ja tõe vahelist pinget. Romaan algab Andres ja Krõõda saabumisega Vargamäele – paika, mis on ühtaegu nii kodu kui katsumus. Vargamägi on maastik, kus inimene peab end tõestama: põld tuleb võita soost, kodu tuleb rajada tühjusele, ja hing peab jääma kindlaks, ehkki kõik ümberringi näib sellele vastu seisvat. Esimene osa keskendub eelkõige Andrese ja Pearu vastasseisule, mille kaudu kerkib küsimus – kas õigust on üldse olemas või on igaühe tõde vaid tema enda nägemus maailmast.

Tammsaare kujutab töö ja vaeva kaudu inimese eksistentsiaalset võitlust. Andres usub, et töö puhastab ja annab õiguse, ent mida rohkem ta pingutab, seda kaugemale libiseb rahu ja mõistmine. Krõõda kannatused lisavad loole traagilisust ja näitavad, et maise korra ja moraali vahele jääb sageli kuristik. Tammsaare paneb lugeja nägema, kuidas püüdlus õiguse poole võib muutuda kinnismõtteks, mis sööb ära elu ise. Vargamäe maastik, oma lõputute rabade ja tõusudega, on sümbol inimese sisemisest võitlusest – katsest tõusta, kuid mitte kaotada inimlikkust.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) oli eesti kirjanduse suurkuju, kelle looming käsitleb inimese moraalseid ja vaimseid otsinguid. Tema viieosaline romaanisari „Tõde ja õigus” (1926–1933) kujutab eestlase teed looduse vallutamisest vaimse ja ühiskondliku küpsuseni. Tammsaare oskus siduda realistlik detailifond sügava filosoofilise mõttega teeb tema proosa ajatu ja universaalseks. Tema keel on selge ja rütmiline, tegelased on elulised ning nende sisemised heitlused puudutavad ka tänapäeva lugejat. „Tõde ja õigus” I osa jääb teoseks, mille kaudu eesti inimene õpib tundma iseennast ja oma maad.