Tõde ja õigus 1. osa

„Tõde ja õigus“ esimene osa kujutab elu Vargamäel, kus kõrvuti paiknevad Eespere ja Tagapere talud. Teose algusstseenides avanevad lugejale mägede ja rabadega ümbritsetud maastikud, mis annavad edasi paiga raskepärast ja karmi iseloomu. Keskmesse seatakse kaks peremeest: Eespere uus peremees Andres ja Tagapere peremees Pearu. Nende suhe on täis pingeid, vastandusi ja katkematuid tülisid, mis kujunevad kogu romaani üheks peamiseks liikumapanevaks jõuks. Nii avaneb pilt maamehe võitlusest looduse, töö ja naabritega, milles peegelduvad ühtaegu rahvuslikud ja universaalsed inimlikud küsimused.

Romaanis käsitletakse töö ja visaduse tähendust, aga ka õiguse ja õigluse piire. Andres kehastab idealisti, kes usub, et töö ja ausus viivad lõpuks eduni, samas kui Pearu esindab kavalust ja jõulisust, mis sageli viivad teda käegakatsutavate võitudeni. Nende vastasseis näitab, kui keeruline on saavutada tõelist õiglust olukorras, kus elu seab ette nii looduse karmid tingimused kui ka inimeste omavahelised vastuolud. Lisaks naabrite tülidele tuuakse esile ka peresiseseid pingeid, rõhutades, et inimese sisemine võitlus ei ole väiksem kui see, mis toimub välismaailmas. Tammsaare seob realistlikult looduse, töö ja inimhinge, luues ühtaegu eepilise ja detailitäpse pildi Eesti talurahva elust.

A. H. Tammsaare (1878–1940) oli eesti kirjanduse suurkuju, kelle looming kujundas oluliselt rahvuslikku eneseteadvust ja kultuurilist identiteeti. Tema viieosaline romaanisari „Tõde ja õigus“ on eesti kirjanduse tüvitekst, milles on ühendatud realistlik olustik, psühholoogiline sügavus ja filosoofiline üldistus. Tammsaare looming käsitleb universaalseid teemasid – töö ja usu tähendust, tõe ja õiguse otsinguid ning inimese sisemist võitlust – sidudes need Eesti talurahva elu detailidega. Esimene osa on saanud klassikaliseks kujutiseks inimese igipõlisest võitlusest looduse, naabrite ja iseendaga ning on oluline lugemisvara nii eesti kirjanduse tundmaõppimisel kui ka laiemas kultuurilises kontekstis.