Sic transit...

A. H. Tammsaare „Sic transit…” on varasemasse loominguperioodi kuuluv lühiproosateos, mis erineb oma tonaalsuselt ja vormilt autori hilisematest, laiemalt tuntud romaanidest. Tegemist on 1920. aastatel kirjutatud eksistentsialistliku novelliga, mille keskmes on noore mehe sisekaemuslik ja filosoofiline rännak elu kaduvuse, surma paratamatuse ja inimese tähenduse üle maailmas. Pealkiri, ladinakeelne väljend *sic transit gloria mundi* („nii möödub maailma hiilgus”), viitab juba eos teose põhiteemale: kõige maise kaduvusele ja inimeksistentsi haprusele.

Novelli tegevus on napp ja kontsentreeritud: peategelane viibib haiglas, suutmata või soovimata reaalselt eluga suhestuda. Tema mõttekäigud viivad lugeja rännakule, mis on pigem filosoofiline kui sündmuslik – arutletakse elu mõtte, valu, üksinduse ja lahkumise üle. Tammsaare tekst on tihe, kohati sümbolistlik ja tugevalt psühholoogiline, peegeldades modernistlikke mõjundeid, mis ilmnevad nii stiilis kui sisus. Kogu teos on üles ehitatud sisemonoloogina, milles tegelase isiklik kogemus peegeldab üldinimlikke küsimusi, olles samas ka ajastu mentaalsuse peegel.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse suurkuju, keda tuntakse eelkõige romaanisarja „Tõde ja õigus” autorina. Ent lisaks sellele monumentaalsele teosele kirjutas ta ka rohkelt novelle, esseid ja mõtisklusi, mis käsitlevad üksikisiku suhet ühiskonna, aja ja iseendaga. „Sic transit…” kuulub tema introspektiivse ja filosoofilise proosa hulka, milles ilmneb Tammsaare huvi eksistentsi, eetika ja inimsaatuse vastu. See novell pakub lugejale võimalust kogeda Tammsaaret kontsentreeritud, sügavalt mõtliku kujundikeelega, mis esitab rohkem küsimusi kui vastuseid ning kutsub mõtisklema elu ajutisuse üle.