Sic transit..

A. H. Tammsaare teos „Sic transit…“ on mõttetihe ja filosoofiline jutustus, mis erineb oma tonaalsuselt ja ülesehituselt tema hilisematest suurromaanidest. Lugu keskendub inimese sisemaailmale, aja möödumise tajule ja eksistentsiaalsele üksindusele. Peategelaseks on noor haritlane, kes naaseb kodukohta pärast pikka eemalolekut, ent leiab eest võõrandunud keskkonna, kus lapsepõlve ja nooruse ideaalid enam ei kehti. Teose pealkiri, ladinakeelne „Sic transit“ (täielikult „Sic transit gloria mundi“ – „Nii möödub maailma hiilgus“), viitab juba ette loo temaatikale: ajalik on kaduv ning püsivus vaid illusioon.

Jutustuse süžee on napp, ent Tammsaare paneb rõhu tegelase sisekaemusele, filosoofilistele arutlustele ja mälestuste peegeldamisele. See on meditatiivne teos, kus tegelik tegevus taandub tagasivaadetele, tunnetele ja mõtetele. Tagasipöördumine koju ei too mitte rahu, vaid süvendab peategelase võõrandumist ja enesekahtlust. Kaaskülaelanikud on muutunud, suhted ja arusaamad ajas lagunenud. Ainus, mis püsib, on muutumine ise. Tammsaare kasutab poeetilist, kohati arhailist keelt ning sümbolistlikku kujundlikkust, luues atmosfääri, milles aeg, mälu ja identiteet põimuvad üheks voolavaks aistinguks.

A. H. Tammsaare (1878–1940), kodanikunimega Anton Hansen, on eesti kirjanduse suurkuju, kelle looming on tuntud ühiskonnakriitilise realismi ja sügava psühholoogilise analüüsi poolest. „Sic transit…“ kuulub tema varasemasse loominguperioodi, mil ta katsetas erinevate žanrite ja kirjanduslike lähenemisviisidega. Selles lühivormis on juba tunda neid ideid ja mõttelisi liikumisi, mis hiljem kujunevad määravaks tema suurteostes, eriti „Tõde ja õigus“ sarjas. „Sic transit…“ ei ole pelgalt lugu ühest inimesest ja tema kodukäigust, vaid üldistuslik peegeldus sellest, kuidas inimene suhestub ajaga, kaotusega ja möödapääsmatu muutumisega.