Publitsistika. 1914-1925 2. osa

A. H. Tammsaare „Publitsistika. 1914–1925“ teine osa koondab tema ühiskondlikke, kultuurilisi ja kirjandusteemalisi artikleid, mis on kirjutatud aastatel 1920–1925. Teoses avalduvad Tammsaare kui terava mõtleja, tähelepaneliku vaatleja ja sõnakunsti valdaja omadused väljaspool ilukirjanduse žanri. Tema publitsistikat iseloomustab vaimne pingestatus, intellektuaalne täpsus ja tasakaalustatud toon. Artiklid ei ole pelgalt ajakirjanduslikud seisukohavõtud, vaid sageli ka iseseisvad esseed, milles autor analüüsib Eesti ühiskonnas toimuvat, suhtub kriitiliselt haridusse, rahvuslikku ärkamisse, poliitikasse ja kultuuriprotsessidesse laiemalt.

Ühiskonna- ja kultuurikriitilistes tekstides käsitleb Tammsaare rahva vaimset seisundit ja kultuurilise eneseteadvuse arengut, pöörates tähelepanu moraalsetele küsimustele, rahvuslikule enesekuvandile ja hariduse rollile. Kirjandusküsimustes avaldub tema sügav lugemus ja kriitiline meel – autor hindab eesti kirjanduse arengusuundi, analüüsib loomevabaduse piire ning arutleb kirjaniku rolli üle ühiskonnas. Reisimärkmed lisavad kogumikule isiklikuma ja vahetuma kihi, tuues esile Tammsaare kui tähelepaneliku vaatleja, kelle jaoks iga uus paik või kohtumine avab võimaluse üldistusteks ja mõtteliseks peegeldamiseks.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) ei olnud üksnes suurromaani „Tõde ja õigus“ autor, vaid ka tähelepanuväärne mõtleja ja arvamusavaldaja. Tema publitsistika pakub olulist lisavõtit tema ilukirjandusliku loomingu mõistmiseks, paljastades ideelised lähtekohad ja arutlusviisid, mis kanduvad üle ka tema proosasse. Tammsaare tekstid on ajastukohased, ent samas üldinimlikud, pakkudes tänapäeva lugejale mõtteainet nii eetika, rahvustunde, kultuurilise enesereflektsiooni kui ka vaimse autonoomia teemadel.