Publitsistika. 1902-1914 1. osa

A. H. Tammsaare „Publitsistika. 1902–1914“ esimene osa koondab valiku artikleid ja kirjutisi, mis pärinevad tema varasest loomeperioodist, mil ta tegutses aktiivselt ajakirjaniku ja arvamusartiklite autorina. Kogumik sisaldab lühiartikleid, ühiskonna- ja kultuurikriitikat, kirjandusteemalisi mõtisklusi, teatrikirju ning reisimärkmeid. Need tekstid peegeldavad autori maailmavaatelist kujunemist, tema huvi ühiskondlike protsesside ja vaimuelu küsimuste vastu ning tugevat analüüsivõimet, mis ilmneb nii sisepoliitilistes kui ka esteetilistes arutlustes. Sageli iseloomustab kirjutisi irooniline toon, teravus ja keeleline täpsus.

Antud perioodi kirjutised on pärit ajast, mil Tammsaare õppis Tartu ülikoolis ja seejärel elas Peterburis ning alates 1912. aastast elas Harjumaal. Selles ajas oli tema kirjanduslik looming veel algusjärgus, kuid publitsistikast võib leida mitmeid mõttemudeleid ja keelelisi väljendusviise, mis hiljem ilmnevad ka romaanides. Artiklid käsitlevad näiteks eestlaste haridust, vaimsust, eesti kirjanduse arengut ja teatrikunsti positsiooni kultuurimaastikul. Reisimärkmed toovad esile autori tähelepanekud kodu- ja välismaistest nähtustest, mille kaudu Tammsaare seob lokaalse globaalsega ning rahvusliku üldinimlikuga. Väljendusviis on ladus, kuid mõttetihe, tihti vaimukas ja mitmetähenduslik.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on tuntud eeskätt romaanikirjanikuna, kuid tema publitsistlik pärand moodustab samuti olulise osa eesti kirjanduse arenguloost. Varased kirjutised annavad võimaluse jälgida tema mõttelise ja ideelise kujunemise etappe, tuues esile nii kirjaniku teravmeelsuse kui ka tema eetilise närvi. Tammsaare oskas seada küsimusi, mis ületasid hetke-aja tähtsuse ja tõstsid päevakajalise üldisema tähendustasandini. „Publitsistika. 1902–1914“ esimene osa näitab teda tähelepaneliku vaatleja ja sõltumatu mõtlejana, kes ei kartnud vastuollu minna levinud hoiakute ega institutsioonidega.