Põrgupõhja uus Vanapagan

A. H. Tammsaare romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ on mõistuloona mõjuv ja allegooriline teos, mis asetab religioossed, filosoofilised ja eetilised küsimused Eesti maarahva argise elu taustale. Tegevus leiab aset mahajäetud Põrgupõhja talus, kuhu ühel päeval ilmub uus peremees nimega Jürka. Kohalikule kogukonnale tundmatu mees äratab alguses vähe huvi, kuid tema kohalolek ja käitumine hakkavad tasapisi kõigutama harjumuspärast maailmakorda. Jürka, keda tuntakse kui Vanapaganat, püüab elada vooruslikku ja kristlikku elu, kuid tema pingutused satuvad vastamisi maailma reeglite, ametnike nõudmiste ja inimliku silmakirjalikkusega.

Romaan areneb aeglaselt, põimides realistliku külakeskkonna sündmusi sügavama tähendusega küsimusteks: kas inimene saab lunastust otsida läbi tegude, kui tema minevik ja olemus seavad selle juba eos kahtluse alla? Kas headuse taotlemine on üldse võimalik maailmas, kus headus ise on määratletud välistest reeglitest ja hinnangutest lähtudes? Jürka püüab oma veidral moel elada õigesti ja vastavalt taevasele käsule, kuid paratamatult satub ta vastuollu nii maise võimu, usuõpetuse kui ka omaenda olemusega. Tema kokkupõrked külaelanike, kiriku ja seadustega kujunevad groteskseks ja mõruirooniliseks peegelduseks ajast ja ühiskonnast.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) oli Eesti kirjanduse suurkuju, kelle looming käsitleb süvitsi inimese sisemaailma, eetilisi konflikte ja rahvuskultuuri aluskihte. „Põrgupõhja uus Vanapagan“, tema viimane romaan, ilmus 1939. aastal ning tähistab ühtlasi autori loomingulist ja mõttelist kokkuvõtet. Teos erineb Tammsaare eelnevast realistlikumast proosast, olles rohkem allegooriline ja sümbolistlik, ent samal ajal juurdunud sügavalt eesti talukultuuri ja selle muutumise vaatlusesse. See on filosoofiline kokkuvõte inimlikust püüdest mõista headuse, süü ja lunastuse tähendust maailmas, kus need mõisted pole kunagi lihtsad ega ühestimõistetavad.