Põrgupõhja uus Vanapagan

A. H. Tammsaare romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ilmus esmakordselt 1939. aastal ning 1954. aastal anti see uuesti välja Eesti Riikliku Kirjastuse poolt. Tegemist on autori viimase suure romaaniga, mida sageli on nimetatud tema luigelauluks. Teos on allegooriline ja mitmekihiline käsitlus, mis uurib inimese ja ühiskonna vastuolusid. Väliselt räägib see lugu lihtsameelsest mehest, Vanapaganast, kes asub elama Põrgupõhja tallu ning püüab olla aus ja õiglane, kuid tema kaval naaber, Kaval-Ants, kasutab mehe lihtsameelsust ja siirust oma huvides ära.

Romaani keskmes on filosoofiline probleem: kas headus ja ausus võivad eksisteerida maailmas, kus edu saavutavad pigem kavalus ja omakasu? Vanapagan sümboliseerib inimest, kes püüab elada kooskõlas oma sisemise moraalitundega, ent satub pidevalt kaotajaks, sest maailm tema ümber hindab teistsuguseid väärtusi. Kaval-Ants seevastu kehastab pragmaatilist, kasuahnust ja kavalust väärtustavat hoiakut, mis tagab talle pealtnäha edu, kuid samas paljastab ühiskonna ebaõigluse ja silmakirjalikkuse. Nii muutub „Põrgupõhja uus Vanapagan“ romaaniks, mis esitab terava kriitika kodanliku ühiskonna väärtuste suhtes.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse suurkuju, kelle loomingus põimuvad realistlik elukäsitlus, psühholoogiline süvenemine ja filosoofiline üldistus. Tema tuntuim teos on viieosaline romaanitsükkel „Tõde ja õigus“, mis tõstis ta eesti kirjanduse klassikute hulka. Tammsaare viimaseks suureks romaaniks jäänud „Põrgupõhja uus Vanapagan“ näitab tema mõtte sügavust ja oskust ühendada rahvapärane aines universaalsete küsimustega, muutes teose oluliseks osaks eesti kirjanduse ja kultuuriloo tervikpildis.