Poiss ja liblikas

A. H. Tammsaare lühijutt „Poiss ja liblikas“ on allegooriline ja mitmetähenduslik tekst, mis sobib ühtaegu nii nooremale kui ka täiskasvanud lugejale. Loo keskmes on noor poiss, kes ajab taga värvikat liblikat – see lihtne tegevus käivitab sügavama tähendusvälja, milles kohtuvad lapse siirus, ilu ihalus ja tegelikkuse paratamatus. Loo süžee on napp, ent just see napidus annab ruumi lugeja tõlgendusele: kas liblikas on unistus, mille poole püüeldakse, või elu ise, mis libiseb käest, kui seda liiga agaralt kinni püüda püüda. Poisi teekond muutub lühijutu jooksul sisemise küpsemise kujundiks, millel on nii elujaatav kui ka melanhoolne alatoon.

Tekst liigub vaikses, tähelepanelikus rütmis, jälgides lapse meeleolu muutumist algsest vaimustusest pettumuse ja mõistmiseni. Tammsaare ei paku hinnanguid ega selgitusi, vaid laseb kujunditel ja tegevusel kõnelda. Liblikas ei ole siin lihtsalt putukas, vaid kannab endas ilu, vabaduse ja kättesaamatuse tähendust, samal ajal kui poiss esindab inimest – olgu last või täiskasvanut –, kes õpib, et iga ilu ei pruugi olla püütav ja et mõni kaotus on osa kasvamisest. Loo keelekasutus on lihtne ja selge, kuid rikas allhoovustest, mis muudavad selle meeldejäävaks ka korduva lugemise korral.

A. H. Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjandusklassik, keda tuntakse eeskätt romaanisarja „Tõde ja õigus“ autorina. Ent tema lühiproosa, sealhulgas muinasjutulise ja allegoorilise alatooniga jutud, moodustavad samuti olulise osa tema loomingust. „Poiss ja liblikas“ kuulub Tammsaare miniatuuride ja mõistulugude hulka, kus ta kasutab lihtsaid olukordi ja tegelasi, et käsitleda suuri ja üldinimlikke küsimusi. See lugu on ehe näide Tammsaare oskusest rääkida inimestest, nende soovidest ja pettumustest viisil, mis on ajatu ning puudutab erinevas vanuses lugejaid.