Poiss ja liblik

A. H. Tammsaare lühijutt „Poiss ja liblik“ kuulub autori varasemasse loomingusse ning on poeetiline ja sümbolirohke lugu lapsemeelsusest, unistamisest ja elu haprusest. Jutt keskendub väikese poisi ja liblika kohtumisele, milles peegelduvad suuremad eksistentsiaalsed teemad – elu ja surma piir, vabaduse ihalus ning inimese suhe loodusega. Poisi siiras vaimustus ja püüdlus mõista lendleva olendi olemust muutub allegooriaks inimese soovist haarata kaduvat ja määratleda seletamatut. Tammsaare loob selles loos lihtsa, kuid sügava stseeni, mille vaikuses kõlavad igavikulised küsimused.

Stiililiselt erineb „Poiss ja liblik“ Tammsaare hilisematest, realistlikumatest ja ühiskonnakriitilisematest teostest. Teksti iseloomustab lüüriline tonaalsus, kujundlik keel ja sisekaemuslik hoiak, mis on lähedane novellile kui vormile, ent samas omandab ta mõistuloo ja miniatuuri jooni. Lugu ei keskendu sündmustikule, vaid meeleolule ja filosoofilisele allhoovusele, mis avanevad läbi lapse silmade. Liblikas kui sümbol kannab mitut võimalikku tähendust – ilu, haprust, hinge, unistust –, jättes ruumi lugeja tõlgendusele. Tegu on lühikese, kuid tiheda tekstiga, mis demonstreerib Tammsaare võimet kirjutada nii väljendusrikkalt kui vaoshoitult.

A. H. Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse üks keskseid autoreid, tuntud eeskätt oma viieosalisest romaanisarjast „Tõde ja õigus“. Enne selle suurteose loomist katsetas ta erinevate žanride ja stiilidega, kirjutades novelle, lühijutte ja esseid. „Poiss ja liblik“ esindab tema varasemat loomingut, milles ta tihti keskendus inimeseks olemise filosoofilisele ja eksistentsiaalsele mõõtmele. See jutt näitab Tammsaaret kui tundlikku mõtlejat ja meisterlikku keelekasutajat, kelle looming ulatub sügavale ka väljaspool realistlikku romaanivormi.