Miniatuurid, jutustused, novellid (1909-1921)

Kogumik „Miniatuurid, jutustused, novellid (1909–1921)“ koondab A. H. Tammsaare lühiproosa mitmekesise valiku, mis hõlmab nii ta filosoofiliselt laetud miniatuure kui ka narratiivseid jutustusi ja psühholoogiliselt pingestatud novelle. Antoloogia peegeldab ajavahemikku, mil Tammsaare looming liikus järjest enam allegoorilise üldistuse, sisekaemusliku analüüsi ja eksistentsiaalsete teemade käsitlemise suunas. Erinevad vormid ja stiilid – miniatuuride kontsentreeritud kujundlikkus, lühiproosa loogiline kulg ja novellide süvenev karakteriloome – annavad tunnistust autori oskusest kasutada väiksemaid kirjanduslikke vorme sama mõjusalt kui mahukamaid tekste.

Perioodi 1909–1921 teostes joonistuvad välja Tammsaarele iseloomulikud mõttelised keskpunktid: inimese vabadus ja süü, lootuse ja illusiooni suhe, vaimse ja ainelise maailma vastuolu. Lugude tegevuspaigad on sageli argised ja tuttavad – küla, talu, väikelinn –, kuid nende taustal hargnevad laiemad probleemiasetused, millele autor läheneb läbi iroonia, mõistujutu või metafoorse struktuuri. Paljud miniatuurid töötavad just vihjete ja vaikuste kaudu, jättes lugejale ruumi tõlgendamiseks ning äratundmiseks. Jutustused ja novellid arendavad sageli moraalse või tunnetusliku konflikti, mille lahendus ei pruugi olla ühene ega lohutav, kuid on alati sisemiselt põhjendatud.

A. H. Tammsaare loominguline küpsemine kajastub selgelt käesoleva kogumiku tekstides. Selle ajavahemiku proosa on ühtaegu eksperimentaalne ja filosoofiline, ühendades vormilise otsingulisuse ja süvitsi mineva sisulise temaatika. Kogumik „Miniatuurid, jutustused, novellid (1909–1921)“, mille andis välja Eesti Raamat, aitab mõista Tammsaaret väljaspool tema suurromaanide raamistust – autorina, kes oskas väikestes kirjanduslikes vormides väljendada universaalseid pingeid ja igavikulisi otsinguid. Need tekstid näitavad teda mõtleva ja kahtleva kirjanikuna, kelle loomingulist sügavust ei piira žanr ega vorm.