Ma armastasin sakslast

„Ma armastasin sakslast” on A. H. Tammsaare romaan, mille tegevus leiab aset 1920. aastate lõpul. Teose keskmes on üliõpilane Oskar, kes on sunnitud õpingud katkestama rahapuuduse ja otsusekindluse nappuse tõttu. Maale vanemate juurde tagasi pöörduda ta ei taha ning leiab end keerulises olukorras, kus elu justkui seisab paigal. Üürides tuba eestlannast majaproua juures, satub ta kokku koduõpetajanna Erikaga, kes on pärit vaesunud paruniperekonnast. Nendevaheline suhe kujuneb loo tuumaks, mille kaudu avaneb kultuuriline ja sotsiaalne vastasseis eestlaste ja baltisakslaste vahel.

Romaan käsitleb armastust, mis sünnib vastandlike maailmade kokkupuutel, kuid millel on vähe võimalusi edeneda. Oskari ja Erika suhe on täis sisemisi pingeid, sest ühelt poolt on seal isiklik kiindumus ja teineteise mõistmine, teiselt poolt aga ajastu sotsiaalne ja rahvuslik lõhe. Tammsaare toob esile, kuidas ajastu tingimused, rahvuslikud eelarvamused ja majanduslikud raskused võivad muuta intiimsed tunded traagiliseks ja lootusetuks. Romaan ei ole ainult armastuslugu, vaid ka peegeldus ühiskonnast, kus isiklikud valikud põrkuvad ajaloolise ja poliitilise taustaga.

A. H. Tammsaare (1878–1940) on eesti kirjanduse klassik, keda tuntakse ennekõike tema viieosalise suurromaani „Tõde ja õigus” autorina. Tema looming käsitleb sageli inimese ja ühiskonna keerulisi suhteid, tõe ja ebaõigluse, vabaduse ja kohustuse, usu ja kahtluse teemasid. „Ma armastasin sakslast” kuulub Tammsaare hilisloomingusse ja pakub intiimsemat, kuid samas ühiskondlikult teravat pilku noore inimese siseheitlustele ning tema armastuse ja kohustuste kokkupõrkele. Teos näitab Tammsaare oskust ühendada psühholoogiline tundlikkus laiemate ühiskondlike probleemidega, andes sellele jääva väärtuse eesti kirjanduse ajaloos.